Siiri Laidla: september meelel ja keelel

Kirjanik Siiri Laidla. FOTO: Sille Annuk

Ei tea, kuidas teistega on, aga mul tekib septembris alati kerge paanika. Just selline, millest laulab Jaan Tätte: «Oh, haned, ärge trügige te parvedesse veel! Just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed.» Jah, need soojad südamed, mis tuksuvad suvel rõõmsas, muretus rütmis.

Kuis oskavad need säilitada suve elustavat hingust siis, kui tuleb Urr, mäletate, see jäine tegelane «Muumitrollist». Siis süütame lambid või muinastuled. Viimaks koguneme kuuse alla, et see igihaljas puu meile uut ootust ja lootust tõotaks.

Suvi, mis kesk juuli leitsakut tundus igavesti kestvat, on möödas. Kuigi jah, kalendri järgi kestab ta ju veel. Siiski on september meist enamiku jaoks märgiline: algab kool, algab hool, lõpeb luilutamine, tuleb hakata muretsema soojema kehakatte ja toasoojuse pärast, et oleks «naised kodus kambris ja kartul keldrikoopas». Niipalju me pole veel loodusest irdunud, et ei mäletaks kõledat sügist ja külma talve.

Vildid, villased kapukad, vanade olijate lapsepõlve rõiva­ese jänesenahkne kasukas. Täisvillane soe, aga torkiv sall ja karvane kampsun – ei neid suuda unustada. Mis sest, et tänapäeva rüblikutel on seljas hoopis kombinesoonid.

Jah, nüüd võib igaüks, kel piisavalt raha, pageda soojale maale närve puhkama. Ja unustada mured. No jah, koroona möllab. Märtsikuine teadmatus oli kole küll. Teated esimeste koroonapositiivsete kohta tundusid märtrisurma minejate nimistuna. Koroona on saanud argireaalsuseks, nagu gripp ja teised haigused.

Esialgne paanika on kahanenud, aga siiski veel tundmatu viirus sai meie igapäevaelu käitumise normiseadjaks. Hoia oma kallistused ja musitamised omadele, pese käsi ja ära kipu rahva sekka. Parem veel – mine metsa!

Eestlaste hulgas tõstab taas pead korilus. Üha enam kiputakse seenele ja marjule. See ju omamoodi metsaravi taassünd. Mets on esivanemaid ajast aega ära kuulanud, lohutanud, toitnud-katnud ja varju pakkunud. Ajakirjanduses ilmub rohkesti seenelise meelespeasid, et jahutanukit ja kännumamplit või valget kärbseseent ja kitsemamplit mitte segamini ajada. Tänavu olevat olnud eriti palju seenemürgistusi.

Võta seen ja pea aru. Aga kust kohast seda seenetarkust võtta, kui pole vanavanematega koos metsas käinud? Kui pole praktilist õppetundi? Tasapisi hääbuvad nii maavanaemad kui ka metsad. Ei saa seda asendada ükski nutirakendus, olgu seal kui tahes ilusad seenepildid. Mu ema korjas ka tavavahelikke, pidades sõjaaegse lapsena, kel toitu nappis, neid väärt söögiseenteks. Sõin minagi neid sousti sees, pole seni ära surnud. Ja ise nopin Mõisavahe kandis šampinjone. Kord leidsin isegi punajalg-kivipuraviku. Oma seenekohta ma ei reeda...

Metsikus pole alati tingimata halb omadus. Ma pole üksikasjadeni süüvinud Ihastes peetavasse metsavõitlusse, aga igatahes olen metsa säilimise poolt. Maha raiuda on kerge, üles kasvatada aeganõudev.

September toob mulle ka sünnipäeva. Olen end ikka sügislapsena tundnud. Mulle see looduse vähehaaval hääbumine meeldib. Tore oli omal ajal emaga kolhoosi kartuleid võtma sõita. Oli palju põnevat. Alates hiireperekonnast, kelle roosad silmitud lapsed ma kord ära päästsin, kui traktor ligines, kuni õhtuhämaruses kodumaja taga peatuva veoautoni, millega saabus keldrisse kandmiseks mitu kotti mullalõhnalisi kartuleid, need pidid meie pere uue kevadeni ära toitma.

Aga tagasi algusse. Mul on kahju Anne kanalist, ilus ja mõnus ujumispaik, mis igal suvel muutub punase lipuga märgitud sopaauguks. Kõik on kurvad – nii rannavalve ja veepargi pidajad, ammugi need annelinlased, kel pole võimalust mereranda sõita. Ja kõik need teised ujumislembesed linnakodanikud, kes eelistaksid kanali läbipaistvat vett Emajõe hägustele voogudele... Kas see probleem saab kunagi lahenduse?

Jah, september toob mulle ka sünnipäeva. Esimest korda tunnen, et jätaks seekord vahele. Olen leidnud hinges rahu, olemasolu lihtsa rõõmu. Selline seisund pole vist võimalik noorena, kui on vaja kuhugi pürgida, kellekski saada, midagi suuta, peret luua...

Tunnen sugulust seenega. Sügisene seen on tore olla. Ta teab, et sambla sees leidub tugev ja igikestev mükoriisa.

Seotud lood
17.09.2020 19.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto