Juhtkiri: toetussõltuvusest priiks

  • Eesti sissemakse Euroopa Liidule võib olulisel määral kasvada
  • Euroopa Liidu toetused ei jagune valdkondade vahel võrdselt
  • Toetuse osa riigieelarves on kümne aastaga kahanenud üle poole
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Eesti on elatustasemelt Euroopa Liidu keskmisele jõudsalt lähenenud, mis tähendab, et Eesti omaosalus ELi toetatud projektides on suurenenud. Sellest hoolimata on Euroopa Liidu rahal Eesti majanduse ja ka riigieelarve jaoks vägagi kaalukas osa, kuid tuntud käibetõe järgi tasuta lõunaid ei ole.

Tänase lehe majanduskülgedel on ülevaade Euroopa Liidu rahastusest liidu algaval eelarveperioodil ­2021–27. Summad on suhteliselt suured – struktuurifondidest on oodata kolme miljardit eurot, mitmesuguseid põllumajandus- ja maaelutoetusi umbes kaks miljardit eurot, taaskäivitusfondist üks miljard ning lisaks sellele veel väiksematest fondidest kokku ka vähemalt miljard eurot, seega kogu seitsmeaastase perioodi kohta keskmiselt üks miljard eurot aastas.

Eesti sissemakse Euroopa Liidule oli 2019. aastal 200 miljonit eurot, ja see võib tõusta uuel eelarveperioodil 320 miljoni euroni. Seda maha arvestades jääks aastane toetussumma 680 miljoni euro kanti. Eesti viimane koroonaeelne riigieelarve oli 11,3 miljardit eurot, ja tulevast eelarvet pole veel teada. Aga laias laastus võib öelda, et Euroopa Liidu toetusrahaga tehakse umbes kuus protsenti meie riigi kulutustest. Ja seda aastast aastasse.

Mida kuueprotsendine sissetuleku vähenemine tähendab, võib igaüks arvutada oma pere eelarve näitel. Ja küllap kuuest protsendist suuremat vähenemist on paljud saanud kogeda ka koroonakriisi ajal. Isegi kui kuueprotsendine sõltuvus toetustest ei ole midagi, mis tunduks tõsisena, ja selle sissetuleku kaotus ei pruugiks olla ületamatu, tasuks võrdluseks meenutada, et meie kaitsekulutused on toetustest väiksemad – umbes 5,2 protsenti.

Kui kümmekond aastat tagasi oli toetuste osa riigieelarves 15 protsenti, siis praeguseks on see kahanenud üle poole. Nii on lootust, et suudame toetussõltuvusest vabaneda.

2

Arvestada tuleks ka seda, et ELi toetused ei jagune valdkondade vahel võrdselt. On valdkondi, nagu põllumajandus, kus toetusteta ei oleks võimalik konkureerida, eriti kui konkurente toetatakse. On valdkondi, nagu teadus ja kõrgharidus, kus tänu toetustele on suudetud olla maailmatasemel, aga ilma nendeta toimuks suhteliselt kiire allakäik.

Teisest küljest tuleb sõltuvusest rääkides arvestada, et näiteks põllumajanduses on kogu EL toetustest sõltuv, ja vanad liikmesriigid isegi enam kui uued, sest nende toetusmäärad on kõrgemad. Kuid tegemist on valdkonnaga, kus puhtalt toidujulgeoleku huvides on subsideerimine vajalik.

Sõltuvust toetustest on teadvustatud juba ammu. Aastal 2014 loodeti, et majanduse tootlikkust suurendades on võimalik alates aastast 2022 teha investeeringuid Eestis ilma toetusteta. Arvestades, et struktuurifondidest on investeeringuteks planeeritud suurim osa tulevase perioodi toetusi, kolm miljardit, on see eesmärk saavutamata jäänud.

Olukord ei ole siiski lootusetu. Kui kümmekond aastat tagasi oli toetuste osa riigieelarves lausa 15 protsenti, siis praeguseks on see kahanenud üle poole. See annab lootust, et suudame varem või hiljem toetussõltuvusest vabaneda ka nendes valdkondades, mis siiani on jäänud meie oma rahastuses vaeslapse ossa. Eeskätt puudutab see muidugi teadust ja kõrgharidust, mis hädasti vajavad meie oma rahastuse suurendamist. Seda tuleks riigieelarve koostamisel arvestada.

17.09.2020 19.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto