Indrek Ojari on võtteplatsil jäägitult aus

Indrek Ojari kehastatud Rain on elus petta saanud, ta otsib õnne, leiab selle ja kaotab taas. FOTO: Siim Vahur

Märtsis leppisime Indrek Ojariga intervjuu kokku päev enne seda, kui kõik kinni keerati ja mängufilm «Rain», milles ta kehastab nimiosalist, riiulile pandi. Intervjuu jäi mõistagi ära, aga eile toimus lõpuks filmi esilinastus ning meie kohtumine on vahepeal võtnud natuke «kell kuus õhtul pärast sõda»-varjundi.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuidas see kuus kuud möödus?

Mingis mõttes lustiliselt, tekkis puhvertsoon, kus sai mingeid koduseid töid ära teha. Lisaks, «Agulihärrade» viimistlemise kõrval õnnestusid rohkemal või vähemal määral muud projektid. Olin palju iseendaga horisontaalasendis, mis kulus väga marjaks ära mitte ainult mulle, vaid paljudele teistele ka.

Kummastav aeg, kummaline periood, kus oli palju aega mõelda oluliste asjade üle iseendas ja väljaspool ennast. Inimene on selline, et on uute oludega juba ammu ära kohanenud ja siis hakkab mõtlema, et peaks kohanema hakkama.

Nüüd septembris tundub kultuurielu eriti palavikuline, kõik nagu kiirustaksid õhus rippuva kirve eest, et saaks veel oma asja ära ajada, enne kui see langeb ja saba naksab.

See hirm on ka teatriinimestel. Kõik räägivad, et kütame veel septembris-oktoobris, ega rohkem ehk pole võimalik. Ma tajun ka seda kirvest ja loodan, et see ei võta inimestel ära isu teatris või kinos käia, et peaks hakkama sunniviisiliselt otsi kokku tõmbama, kuna publik pelgab tulla.

Millest räägib «Rain»?

Film tekitab kummalise võimaluse piiluda ühe perekonna siseilma, nii et see on jõuliselt äratuntav. See ongi kunsti, eelkõige näitekunsti ülesanne, et leiaksime äratundmist maailmas, kus me inimestena sageli üksi oleme. Leiame lohutust teadmises, et kõik me oleme täpselt samade küsimuste, rõõmude ja murede kütkes selles filmis, mida me nimetame eluks.

«Rainil» on oma rütm, millega tuleb harjuda ja kaasa minna, siis ta viib sind alguspunktist lõppu, nii et ei saa arugi. Lugu räägib kolmest mehest: isa ja tema kaks suure vanusevahega poega. See on nii isade, poegade kui vendade lugu. Maailm laotatakse vaataja ette noorema poja Atsi (Marcus Borkmann) silme läbi. Minu meelest on «Rainis» ilus pildikeel, operaator Erik Põllumaa ja kunstnik Matis Mäesalu suurepärane töö.

Aga mis mees on vanem vend Rain, keda teie kehastate? Ats küsib temalt otsesõnu: «Mis sul viga on?»

Ma küsisin režissööri käest sedasama. Kuna Janno Jürgensil on oma tähtis suhe vennatemaatikaga, siis jättis ta stsenaariumi kirjutades paljud asjad meelega saladusse. Rain on mehine mees, kellel on asjad mingis mõttes väga selged. Ta on elus petta saanud, otsib õnne, leiab selle, kaotab ja leiab uuesti. Nii nagu elu käibki.

17.09.2020 19.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto