P, 27.11.2022

Juhtkiri: Eestimaa rahvastest

Postimees
Juhtkiri: Eestimaa rahvastest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Manifest kõigile Eestimaa rahvastele
Manifest kõigile Eestimaa rahvastele Foto: Teataja/Digiteeritud Eesti Ajalehed/Avalik Omand

Kui Eesti end veidi üle saja aasta tagasi iseseisvaks kuulutas, kandis dokument pealkirja «Manifest Eestimaa rahvastele». Siin elas eestlaste kõrval teisi rahvaid, kellele noor riik pakkus kultuuriautonoomiat. Neid on meie kõrval ka praegu, kuigi ajalugu on rahvuste mustrit Eestis kõvasti ümber kujundanud.

Pöördepunkt oli Teine maailmasõda. Sõjaeelsest ja sajanditevanusest baltisaksa või rootsi kogukonnast on isiklikke mälestusi praegu võibolla üksikutel väga vanadel inimestel, ülejäänutele sai igapäevaseks nõukogude ajal kujunenud vene keelt kõnelev vähemus.

Kompartei kolonisatsioonipoliitika püüdis luua nõukogude rahva nimelist kooslust. Oma rahvuspiirkonnast lahkuma sunnitud või meelitatud inimesed muudeti küüditamiste, komsomoli löökehituste ja majanduspoliitika abil juurteta inimeste massiks, kellest suur osa polnud üldse venelased, kuid oma tegeliku rahvuse rõhutamist peeti «natsionalismiks» ja häbiasjaks.

Nii kujunes ka Eestist «paljurahvuseline» Nõukogude vabariik, kus etniline paljusus tegelikult kuhtus vene keele poliitilise, administratiivse ja olmelise domineerimise tõttu. Nii segati rahvaid ja kasutati neid üksteise venestamiseks.

Nüüdseks on Nõukogude Liidu lagunemisest möödunud kolmkümmend aastat, aga päriselt ei ole me veel selle aja mõttemallidest vabanenud. Tänases Postimehes on artikkel Eesti ukraina kogukonnast, mille liikmed tunnevad end puudutatuna sellest, et eestlaste silmis on kõik slaavi päritolu inimesed kokku üks venekeelne kogukond, aga ka sellest, kuidas suhtumine võõrtöölistesse mõjutab Eesti ukrainlaste enesetunnetust.

Uuringud näitavad, et iseseisvas Eestiski on vähemusrahvaid läinud üle vene keelele. Nii toimub nõukogude rahva taastootmine Eesti vene koolis siiani edasi.

Isegi kui paar aastakümmet tagasi võis vene emakeelt kõnelevaid inimesi pidada lihtsalt venekeelseteks, on aeg siin teinud tõsiseid korrektiive ja selline liigitus ei ole enam adekvaatne. Määravaks sai kindlasti Venemaa agressioon Ukrainas, mis sugulasrahvaste suhted rikkus, samuti on Valgevene revolutsioon tõstnud valgevenelaste eneseteadvust.

Teistsugused on ka nende inimeste hoiakud, kes on Eestisse saabunud Venemaalt või Ukrainast viimastel aastatel – nad on tulnud iseseisvasse Euroopa Liidu liikmesriiki, mitte sattunud Eestisse ootamatult Nõukogude Liidu lagunemise tõttu. Kõigel sellel võiksid olla ja peaksid olema järelmid ka meie lõimimis-ja hariduspoliitikale.

Siiani püsib arvamus, et slaavi taustaga lapsed peaksid minema vene õppekeelega kooli, iseenesestmõistetavaks peetakse ka seda, et mujalt endistest Nõukogude Liidu vabariikidest tulnud pered teevad sama valiku. Uuringud on näidanud, et seetõttu on iseseisvas Eestiski aja jooksul väiksemaid vähemusrahvaid läinud üle vene keelele. Nii toimub nõukogude rahva taastootmine Eesti vene koolis siiani edasi.

Sellest poliitikast peaksime Eesti iseseisvusdeklaratsiooni vaimust lähtudes loobuma. Eesti huvides on pakkuda muu kodukeelega lastele koolis tuge oma emakeele hoidmiseks, selleks tuleks luua seaduslik raamistik. Eeskätt on vaja tagada, et kõik uued sisserändajad valiksid oma lastele eestikeelse kooli, mille juures tuleks luua võimalusi õppida ka oma emakeelt, kui selleks on piisavalt sama taustaga õpilasi. Eestimaa rahvad ei vaja jätkuvat venestamist.

Märksõnad
Tagasi üles