Sisukord
Arvamus
Tänane leht
21.09.2020
Eesti Hoolimata vanusest on paljudel suva: pidu ei jää pidamata ka katku ajal (14) Koroonaviirusega nakatumise tase jõudis aprilli alguse tasemele (2) Eesti lühiuudised Kiik: Eesti elanikkonna suudaksime ära vaktsineerida kõige varem aasta pärast (4) Haigla täielik nakkusohutus jääb raha taha Riigireform ja eelarve kohtuvad riigikogus Maailmakoristajad keskendusid Eestis tänavu konidele Majandus Riigi maaelulaen aitab neid, keda pangad ära põlgavad Majanduse lühiuudised Maksupetturi rekast leiti viimase aja suurim salasuitsude last (1) Välismaa Välismaa lühiuudised Türgi küsimus pidurdab Minski võimurite karistamist (3) Vakants ülemkohtus muudab USA valimisvõitluse ärevaks Arvamus Juhtkiri: viirused tungivad peale (4) Raul Ranne: kui kunst, raisk, käib üle jõu (49) Jaak Uibu: arengustrateegia «Eesti 2035» (6) Toomas Asser: doktoriõppe reformi mõju ulatub ülikoolist kaugemale (4) Marica Lillemets: kuidas pidada Eesti riiki? (13) Kaspar Kurve: paneks hoopis lageraied referendumile? (6) HARIDUS JA TEADUS ⟩ Triin Toomesaar: koolikiusamisest ei saa jagu kampaania korras (2) HARIDUS JA TEADUS ⟩ Kätlin Konstabel: kus õpitakse ja õpetatakse kiusamist? (1) HARIDUS JA TEADUS ⟩ Mihkel Kunnus: relvastatud lammaste tsiviliseerimine (3) HARIDUS JA TEADUS ⟩ Mihkel Kunnus: «Ma ei teinud ju talle midagi!» (3) Kultuur Viivi Luik: sallivus on tegelikult ükskõiksus (82) Vennaarm ei roosteta Sport Kas ropendama ajav Türgi ellujäämiskursus peaks olema MM-kalendris? (4) Vabavisetes Guinnessi rekord? See polegi nii raske! Spordi lühiuudised Tartu Tõnis Arjus: kultuurikeskus kui vaimupealinna süda (2) Linna rahakoti täitumine sõltub ettevõtjate edust kriisis Tartu lühiuudised Ihaste metsa tarastamine tekitab vastuseisu (6) Tartu teadlased loovad tõhusamaid koroonateste Arendaja võttis naabri akna alt tema kase ilma loata maha (1) Kodukülas tapetud metsavend jõudis kalmistule 73 aastat hiljem Tuumaenergia toetajad kohtusid kahtlejatega Mandragora restauraatorid päästavad kultuuripärandi tolmu, niiskuse ja koi käest Meelelahutus Koomiks Sudoku

Tõnis Arjus: kultuurikeskus kui vaimupealinna süda

5 min lugemist
Südalinna kultuurikeskuse on plaanitud Vabaduse puiestee äärde parki. FOTO: Kerly Ilves

Südalinna kultuurikeskusest rääkides ja kirjutades olen esimest korda olnud olukorras, kus sära silmis, tunne südames ja ideed pulbitsemas ning olen jäänud hätta sõnade seadmisega.

Tõnis Arjus FOTO: Silvia Pärmann

Mitte sellepärast, et pole midagi öelda, vaid sellepärast, et polegi piisavalt väljendusrikkaid lauseid, kuidas seda ideed sõnadesse seada. Kuid see ongi selle visiooni voorus, mis on kasvanud kõige paremas koostöös ja dialoogis üle aastate ja ametiaegade.

Praeguses, kolm aastat tagasi alanud ettevalmistusprotsessis on kohtutud kõikvõimalike vähem või rohkem seonduvate osalistega; koostatud, laiali võetud ja uuesti kokku pandud on nii kontseptuaalset tervikut kui päris ruumiprogrammi. Jooksvalt on hinnatud terviku majanduslikku realistlikkust ja koostatud kaks tasuvusanalüüsi, mis omakorda on lahenduses korrektiivid teinud. Lühidalt, idee on kasvanud orgaanilises sünergias, millega on jõutud olulisse vaheetappi: Tartu on esitanud südalinna kultuurikeskuse riigikogu kultuurikomisjonile kui riikliku tähtsusega kultuuriehitiste nimekirja kandidaadi.

«Ühendada erinevaid kunstivaldkondi, mis tegelikult tähendab ühendada inimesi.» Kristiina Ehin

2

Südalinna kultuurikeskuse kontseptsiooni teeb ainulaadseks mitme ambitsioonika valdkonna ühendamine ühe katuse alla. Kui arutasime plaanitavat esimese Tartu linnakirjaniku Kristiina Ehiniga, ütles ta lühidalt, et selliseid sünkreetilisi keskusi, mis proovivad luua ühist sünergiat, on vaja. Samal ajal on juba asutused ise astumas hoopis teistsuguseid samme, kui oleme neist seni eeldanud.

Linnaraamatukogud mängivad väga olulist rolli linnade ja nende mõjualade kodanike lõimimisel. Parim näide lähedalt: Oodi linnaraamatukogu Helsingis toob esile kõikvõimalikud voorused, mida üks tänapäevane rahvaraamatukogu peab sisaldama. Lugemissaal on hoone pärl, aga siiski vaid osa tervikust. Käib vilgas elu koosolekutel, seminaridel, pilli mängides või keeli õppides.

Samal ajal erinevalt teistest katustatud asutustest on tegemist kõigile vabalt tuldava ja oldava tarbimisvaba avaliku ruumiga. Tegemist on justkui mikrolinnaga, kus on taastatud linna põhiroll – luua dialoog võimalikult erinevate ühiskonnarühmade vahel ja kasvatada sellest välja uusi ideid ja saavutusi.

Tartu kunstimuuseum on Eesti kunstivaramu üks olulisimaid hoidjaid ja arendajaid, mille kogudes on peidus uskumatu kunstipärand – üle 20 000 teose ja üle 4000 originaalmaali (Joanna Hoffmann, TPM, 8.9), kuid napib võimalusi neid kunstiajaloo pärleid eksponeerida. Teisest küljest on kunstimuuseum arendus- ja uurimisasutus, mis oma kuraatoriprogrammiga on kõrgetasemeline osaleja Eesti kunstimaastiku kujundamisel.

Parimat Eesti näidet, kuidas uued ruumist tulenevad võimalused annavad samale asutusele hoopis teises mastaabis võimalused ja toovad piirkonda ennenägematu taseme, oleme juba Kumu ja lennusadama näitel tajunud.

«See on just see väike omamoodi elusorganism, mida sinna on väga vaja.» Sandra Vabarna

2

Sandra Vabarna vaimustus südalinna kultuurikeskusest ja sellest kui elusorganismist, võttis minu jaoks tabavalt kokku ka selle, mida paljud on vestlustes proovinud väljendada. See haakub laiemalt Tartu linnaehituslike ambitsioonidega ning selle veel käsitlemata juuretise kolmanda komponendiga – süda.

Tartu on aastaid analüüsinud ja suunanud linna arengut võimalikult kestlikul moel, mille kandev idee on nagu terve organismi puhulgi tugev süda. Seda omakorda täiendab loogiliselt ka kontseptsioon kui «lühikeste vahemaade linn», mille eesmärk on kergesti kasutatav, hästi seotud linnaruum, kus töötamine, õppimine, olemine ja liikumine on ühendatud sujuvaks tervikuks.

Mõlema lähenemise tulemusi oleme Tartus viimastel aastatel näinud. Nii on kerkinud Tartu ülikooli uus hoone Delta just kesklinna, enamgi, otse Emajõe kaldale. Üha aktiivsem on kesklinn, kus nii suvel kui talvel peetakse kõiksugu üritusi. Jõeäärsed kohvikud on avanud täiesti uue pilgu Emajõele.

Tänavusuvise väga õnnestunud autovabaduse puiestee projekti üks peaeesmärke oli luua linna kõige olulisem ja kesksem koht selliseks, kuhu kõik on oodatud ning kuhu tulemine ei pea olema ajendatud mingist üritusest, vaid vastupidi sõltub ainult sinu enda spontaansest tõukest. Nõudlus sellise kutsuva linnakeskme järele sai nii kohalikus kui üleriigilises vastukajas korduvalt kinnitatud. Südamest sündinud pürgimused kanduvad järjest igasse linnaossa, kus tegevusi ja kvaliteetseid olemise kohti tekib muudkui juurde.

«Meil on isegi kaks kultuurikilomeetrit üksteisega risti. Üks tuleb Jaani kirikust läbi selle ala siin Vanemuiseni ja sealt edasi Ahhaani. Ja teine tuleb teistpidi, see läheb ERMini välja. Nii, et meil tekib selline kultuuriristmik.» Marju Lauristin

2

Linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi uutest ruumidest on räägitud aastaid ja mul on enam kui hea meel, et kaks volikogu kehtestatud üldplaneeringut ja ka kaks linna koalitsioonilepet on kinnitanud uue keskuse loomise kohta, millest paremat pole Tartus leida. Südalinna kultuurikeskus ümbritsevate välialadega on kavandatud Poe, Uueturu ja Küüni tänava ning Vabaduse puiestee vahele. Hoone kavand ja paiknemine selgub rahvusvahelise arhitektuurivõistluse käigus ning võistlusala on veelgi laiem – Emajõest Küüni tänavani, selleks, et tagada tervikuna tuksuv linnasüda. Nagu Marju Lauristin minuga vesteldes toonitas, hakkab keskus asuma täpselt kultuuriristmikul ja kui «see ruum siin täitub raamatute, kunsti, muusika, kultuuriga ja on sama avatud, sama kättesaadav, nii-öelda ka möödaminnes külgetõmbav, siis see peaks ikka tooma väga tõsise hoiakute muutuse».

Me peame mõtlema, kuidas teha rohkem head, mitte kuidas teha vähem halba. See ringmajanduse puhul levinud tulevikku vaatav moto on otseselt laiendatav tänapäevastele linnaehituslike praktikate probleemistikule. Selle peamine iva seisneb tõdemuses, et ühiskonna arenedes ja kulgedes on vältimatud füüsilised muutused, kuid peame tõsiselt ja vastutustundlikult otsa vaatama sellele, kuidas me muutusi esile kutsume ja milliseid vahendeid kasutame.

Kaks aastat tagasi peetud seminaridele, kus kõikvõimalike asjaosalistega hindasime rõhuasetusi, jooksid fookusesse jalajäljeküsimus ja kaks märksõna: asukoht ja puit. On selge, et kohaliku toorme ning siinsete toodete ja tehnoloogiate kasutamine on üks võtmelahendusi, kuidas muuta Eesti ehitussektori negatiivseid keskkonnamõjusid mitte ainult minimaalseks, vaid kumulatiivselt suisa positiivseks. Seda on võimalik saavutada vaid õigesti valitud asukoha, parima arhitektuurse (sh funktsionaalse) lahenduse ja sellest tuleneva suure osasaajate hulga koosmõjul.

Palju on viidatud ja proovitud tunnetada selle paiga ajaloolist hõngu. Enne hävitustööd pulbitsesid keskus ja Emajõe kaldad erakordselt mitmekesisest linnaelust. Samamoodi on palju mõtiskletud, milline on Tartu avalike paikade ja haljasalade tulevik, et nad oleksid enam kodanike igapäevase elu loomulikud osad.

Südalinna kultuurikeskuse kujundamise lähteülesandes on need mõlemad teematõstatused tähtsal kohal. Eesmärk on luua terviklahendus, kus kohtuvad tuleviku ambitsioonid ja ajaloolised kihistused, kus tehis- ja looduskeskkond sulanduvad ühte, kus sise- ja väliruum on orgaaniliselt seotud ning kokku tekib avalik ruum, mis lihtsalt kutsub olema, tegema ja mõtlema.

Tänu sisule ja asukohale on südalinna kultuurikeskuse puhul tegemist laiemalt nii südalinna pulsi tugevdamise kui kogukondade sidumisega. Kus veel midagi sellist teha kui mitte Tartus – vaimu pealinnas.

 

Kunnar Jürgenson FOTO: Margus Ansu

Kultuurikeskus pargis, mitte pargi asemel

Kunnar Jürgenson

Tartu linnavarade osakonna juhataja

Südalinna kultuurikeskus on kavandatud alale, mis jääb Poe, Uueturu ja Küüni tänava ning Vabaduse puiestee vahele. Tartu üldplaneeringus on sätestatud, et vähemalt 50 protsenti kesklinna pargist peab jääma alles. Ruumivajaduse analüüsi kohaselt katab hoone maksimaalselt kolmandiku pargist. Seejuures säilib mänguväljak Küüni tänava ääres.

Südalinna kultuurikeskusesse on kavandatud raamatukogu, kunstimuuseum, muusikaürituste, etenduskunstide ja konverentside ning huvihariduse ja seltsitegevuse ruumid.

Keskuse rajamise üle käib diskussioon ja mõnedki asjaolud vajavad selgitamist.

Plaanis on terviklahendus, kus loodus- ja tehiskeskkond üksteist täiendavad. Pargiga ühendatud keskus ehitatakse liginullenergiahooneks. Kavas on haljastada ka selle katus. Hoone paiknemine pargis selgub rahvusvahelise arhitektuurivõistluse käigus.

Kaks teineteisest sõltumatult koostatud tasuvusanalüüsi kinnitavad, et hoone rajamine on rahaliselt jätkusuutlik.

Kultuurikeskuse brutopindalaks on kavandatud ligi 22 000 ruutmeetrit, millele lisandub maa-alune parkla 560 autole. Hoone kui terviku toimimist toetavad kontseptsiooniga sobituvad rendipinnad näiteks loomeettevõtlusele, kohvikule, raamatu- ja kunstipoele või väärtfilmikinole.

Sellist keskust ei suuda linn rajada oma eelarvest, seepärast loodame riigilt toetust ja plaanime kaasata erasektorit. Tartu on esitanud taotluse riigikogu kultuurikomisjonile, et saada rahastust kultuurkapitali kaudu hoone lisamise järel riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja. Taotluse kohaselt on linna osalus projektis 15 miljonit eurot, erasektori osalus viis miljonit eurot ning taotlus riigilt 40 miljonit eurot. Sellesse eelarvesse on arvatud hoone projekteerimine, ehitamine, sisustamine ja tehnikaga varustamine.

Tasuvusanalüüsides on arvestatud, et sellise hoone kavandamine võtab aega ja ehitamine võib alata kõige varem viie kuni seitsme aasta pärast.

Seotud lood
19.09.2020 22.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto