Vennaarm ei roosteta

Filmis moodustub ühtlaselt kõrgel tasemel näitlejaansambel. FOTO: Filmikaader

Ühiskondlik väärtuskonflikt avaldub sageli kõige teravamalt järeltulevaid põlvi puudutavas. Ikka ja jälle kõlab nii ühelt kui teiselt poolt, ühiskonna liberaalsemalt kui konservatiivsemalt servalt, et punane joon tõmmatakse oma laste juurde. Kui määratult raskem on jäikade seisukohtade võtmise asemel ise eeskujuks olla, elus õigeid otsuseid langetada, ning mitte üksnes sõnadest, vaid ka tegudest lähtuda, näitab mitme põlvkonna suhete kaudu värskelt kinodesse jõudnud draama «Rain».

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Vaatamata pealkirjale on «Rain» suuresti 12-aastase Atsi lugu. Poiss elab range isa ja alalhoidliku emaga väikeses mereäärses linnakeses ning teeb kõiki neid asju, mida 12-aastased ikka enamasti teevad: avastab maailma, sõpru, vaikselt ka esimest armastust. Murdepunkti toob hetk, mil koju naaseb vanem vend, nimitegelane Rain, keda jälitavad minevikust pärit pinged vanematega ja sihitus tuleviku suhtes.

See on lavastaja Janno Jürgensi täispika mängufilmi debüüt. Filmiringkondades pole 35-aastase Jürgensi näol tegemist siiski tundmatu nimega, sest andekat lavastajakätt on ta näidanud juba mitme lühifilmi juures, viimati 2016. aastal filmiga «Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat». «Rainiga» seovad viimast mitmed ühised motiivid: elu väljaspool tõmbekeskusi, üleskasvamine, pere- ja põlvkondlikud suhted, ütlemata jäänud sõnad, looduse lähedus ja ilm tegelaste siseelu pideva metafoorse väljendusena.

Juba enne loo endani jõudmist püüab tähelepanu Jürgensi tugev vormitunnetus. Alustades kaunite veepiiril filmitud avakaadritega, on «Rain» pilkupüüdva pildikeelega. Kui Eesti film on tõusnud milleski järjepidevale maailmatasemele, on selleks kahtlemata operaatoritöö, vaadatagu neil nädalail ükskõik millist kolmest linastuvast uuest kodumaisest filmist – lisaks Jürgensi tööle veel ka dokumentaali «Prazdnik» või kohe saabuvat Veiko Õunpuu «Viimaseid». «Raini» ilme eest vastutab äsja «Skandinaavia vaikusega» Eesti filmi- ja teleauhindade jagamisel parima operaatori preemia (kahasse Sten-Johan Lillega) pälvinud Erik Põllumaa. Tundlik ja põhjalikult läbimõeldud visuaalne keel kinnistab Põllumaa kohta Eesti parimate kaamerataguste jõudude seas.

19.09.2020 22.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto