N, 8.12.2022

Mart Kalm: ülikoolide närutamine

Mart Kalm
Mart Kalm: ülikoolide närutamine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Mart Kalm.
Mart Kalm. Foto: Tairo Lutter
  • Tublide eesti õpilaste taga on tublid õpetajad.
  • Meie ülikoolid on maailmatasemel.
  • Riiki ei näi kõrghariduse rahastamine huvitavat.

Eesti kõrgharidus ja teadus on selgelt alarahastatud, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia rektor ja rektorite nõukogu esimees akadeemik Mart Kalm.

Mõned asjad õnnestuvad Eestis eriti hästi, näiteks ülikoolide närutamine. Viimased viis-kuus aastat on enamik Eestit saanud nautida suurt majandustõusu ja hoogsat palgakasvu. On väga hea meel, et aastatel 2015–2020 on munitsipaal-üldhariduskoolide õpetajate tööjõukulude toetusfond kasvanud 56 protsenti (eurodes 182,7 miljonilt 284,9 miljonini), aga kas on proportsionaalne, et samal ajal kasvas ülikoolide tegevustoetus ainult üheksa protsenti (151 miljonilt 164,8 miljonile)?

Suurepärane, et alustava õpetaja palk on 1315 eurot kuus – neid on ju vaid üksikud, enamik ikka kogenenumad – ja nii oligi munitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk 2019. aastal 1579 eurot kuus! Kui nüüd võrrelda sellega, mida suudab kunstiakadeemia õppejõududele maksta, siis ununevad positiivsed epiteedid. Meie lektori palk on 1250 eurot, sõltumata sellest, kas ta alustas eile või läheb homme pensionile. Ületundide ja lisaülesannete abil teenivad nad enamasti paarsada eurot rohkem, aga see ei muuda proportsiooni.

Teadusülikoolides peab lektoriks saamisel olema doktorikraad ja seal on lektori palk sutsu kõrgem, kuid need nõuded, millele peab vastama tavaliste koolijütside õpetaja ja konkursiga üliõpilaseks pääsenute õppejõud, ei ole võrreldavad. Kaasaegses ülikoolis on õpetamise suhtes lektor peamine tööloom, professorid hõljuvad teaduslikes kõrgustes (loe: vihuvad 1.1-kategooria artikleid kirjutada) ja hangivad teadusprojekte (loe: raha). Üksikud neist on maailma tipus ja teenivad ka vastavalt sellele. Õnneks on veel teadusgrantide puudumise kompenseerimiseks loomeerialade õppejõudude stipendium, mille eest tänu ministritele Repsile ja Saarele, kuid EKA sajast akadeemilisest töötajast jätkub seda vaid vähem kui paarikümnele.

2 MÕTET

  • Meil on käes paradoksaalne olukord, et õpetajaid ettevalmistavatele õppejõududele makstakse madalamat palka, kui hakkavad teenima needsamad tulevased õpetajad.
  • Kõrgharidus ja teadus on pea ainsad vahendid, mille abil saab muuta majandust teadmusmahukamaks ja teostada hüppelist arengut.

PISA testi muljet avaldavad tulemused on veennud avalikkust, et meil on väga hea üldharidus. Muidugi võivad lapsevanemad arvata, et see tuleneb nende võsukeste peade helgusest, kuid tegelikult annavad samapalju tublid õpetajad, kes on valdavalt õppinud Eesti ülikoolides. On ju lihtsalt nuripidine, et praegu makstakse õpetajaid ettevalmistavatele õppejõududele madalamat palka, kui hakkavad teenima õpetajad.

Aga meie ülikoolide edu maailma edetabelites pole olnud ju sentigi kehvem kui koolidel PISA testides. Tartu Ülikooli, mis asub maailmaga halvasti ühendatud kõrvalises linnas, rühkimine üles, nii et QSi edetabelis olid nad 2016. aastal veel 400. kohal, aastal 2021 on juba aga 285. kohal, ja THE edetabelis tõusid samal ajal 300.-te teisest poolest 200.-te teise poolde, on lihtsalt fantastiline. TTÜ on küll viimastel aastatel veidi langenud, aga ta püsib 1000 parima sees, ja suhteliselt noore TLÜ ilmumine juba maailma ülikoolide esituhandesse on imeline. Erialapõhistest ülikoolidest oli EKA esimene, kelle QS arvas 2017. aastal maailma 200 parima kunsti- ja disainikooli hulka, nüüd on muusikaakadeemia ja maaülikool isegi edukamalt oma edetabelites kanda kinnitanud. Unustamata sihti Põhjamaadest mitte kehvem olla, tuleb nentida, et endistest idabloki riikidest on neis edetabelites Eesti ülekaalukalt edukaim. Tartu Ülikoolist on ees vaid hiiglaslik Moskva Lomonossovi-nimeline ülikool ja samas sajas veel paar Venemaa instituuti, kuid juba kuulus Praha Karli ülikool jääb THEs üle saja koha tahapoole. Kui veel mõelda, et Eesti ülikoolide üks olulisemaid arengupidureid on eestikeelsete inimeste karjuvalt väike arv, siis Poola ülikoolidele annab toidet ligi 40 miljonit poolakeelset aju, ja ometi tuleb nende parimana Krakovi Jagiełło ülikool THEs alles 500.-te hulgas.

Mis on siis Eesti ülikoolidel viga, et poliitikakujundajad ei taha tarku inimesi ja seavad prioriteediks keskharidusega piirdunud töökäed?

Ühed ütlevad, et ülikoolide eurorahaga ehitatud «paleed» on kallid ülal pidada. Tõsi, kaasaegne sundventilatsiooni, tulesummutussüsteemi jm varustatud hoone on oluliselt kallim, kui oli vanasti talus heinaküün, aga enam ei pea auditooriume üliõpilastega kütma ja üliõpilased ning töötajad on terved. Väikesele EKA-le tähendas uue rohkelt pärjatud õppehoone valmimine halduskulude säästu pool miljonit aastas.

Ikka on arvatud, et kõrgharidust saab odavamaks muuta konsolideerimise abil. Mujal on ülikoole meelitatud liituma rahamägede toel ja uusi senisest oluliselt lahedamaid hooneid lubades, aga Eestis on just ülikoolide campus’ed välja ehitatud. Ka legendaarses Gunnar Oki raportis ei jätkunud TLÜ, EKA ja EMTA liitmise mõttele mitte ühtegi argumenti.

Ülikoole õhemaks enam suurt hööveldada ei anna. Kümnendi keskel saadi haridusministeeriumi survel dubleerimise küsimus suuresti maha. Ülikoolid on püüdlikult end reforminud, üliõpilaste ja õppejõudude arv on stabiliseerunud. Rahapuudusel on juba rühmad liiga suureks kasvatatud ja spetsialiseerumisi järsult vähendatud. TLÜ on viimastel aastatel lõpetanud kolmandiku õppeainete õpetamise. Kui enne tasulise õppe sulgemist said üliõpilased TÜ majandusteaduskonna bakalaureuseõppes kombineerida mitmeid suundi ja erialasid, siis nüüd saab mahukamaid erialavalikuid pakkuda alles magistriõppes. Selge, et sellised kärped langetavad saadava hariduse kvaliteeti, mida me ei tohiks lubada.

Kui bravuurikas tasuta eestikeelsele kõrgharidusele üleminek oleks ka pärast esimest väikest rahasüsti jätkunud lubadusi täites, siis poleks rahahädas ülikoolid pidanud võtma vastu niisugustes kogustes kultuuriliselt raskesti kohaneva taustaga välisüliõpilasi.

Närutatud ülikoolid pole atraktiivne töökeskkond. Kõik me teame, et doktorantuurist tehti juttu ainult kursuse kõige targematega, nüüd aga on raske üldse eestlasi doktorantuuri meelitada, sest nutikaid ootab mujal helgem tulevik. Arutu ressursiraiskamisena töötab hulk meie parimaid noori ajusid Euroopa ja Ameerika ülikoolides. Arusaadav, et meil ei ole võimalik kõiki spetsiifilisi teadusharusid viljeleda, kuid nii paljusid küll, et eesti ühiskond püsiks. Paraku Eesti ülikoolid pole kodumaale tagasipöördumiseks ahvatlevad.

Kui bravuurikas tasuta eestikeelsele kõrgharidusele üleminek oleks ka pärast esimest väikest rahasüsti jätkunud lubadusi täites, siis poleks rahahädas ülikoolid pidanud võtma vastu niisugustes kogustes kultuuriliselt raskesti kohaneva taustaga välisüliõpilasi. Kui tahetakse, et meile püriks Euroopa Liidu üliõpilased, siis tuleks ülikoolide eelarvele null taha lisada. Kuigi EKA ei kurda, tullakse isegi Itaaliast moodi õppima.

Kõik riigid, mis tahavad oma kodanike elujärge parandada, oma keelt ja kultuuri väärtustada, panustavad eelkõige ülikoolidesse. Kõrgharidus ja selle juurde kuuluv teadus on pea ainus võluvits, mille abil saab muuta majandust teadmusmahukamaks ja arenguhüppeid tehes klaaslagesid purustada. Miks aga Eesti riik arvab, et parem on ülikoole närutada?

Märksõnad
Tagasi üles