Isa, ema ja poja vahel: «Aga miks sa niimoodi ütled?»

Florian Zelleri «Poeja» tõi Theatrumis lavale Ott Aardam. Fotol Jass Kalev Mäe, Anneli Tuulik ja Andri Luup.  FOTO: Ülar Mändmets

Theatrumi uuslavastust «Poeg» kahe sõnaga iseloomustades: lugu depressioonist. Kavalehe usutlusest autor Florian Zelleriga saab teada, kuidas näidend lõpeb. Seda võiks pahaks panna, aga tegu ei ole ju kriminulli, vaid (hoiatus)tragöödiaga.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Poeg» kuulub triloogiasse koos näidenditega «Isa» ja «Ema». «Isa» esietendus Theatrumis 2016 (lavastaja Maria Peterson) ja püsib mängukavas, samad on tegelaste nimed Pierre ja Anne, «Pojas» sellenimelisi lapsevanemaid mängivad Andri Luup ja Anneli Tuulik on «Isas» nimetud teisiktegelased.

Ott Aardami lavastus köidab täpse lakoonilise vormistusega. Määravaks saab õhustikus Marius Petersoni helikujundus: tšellohelide süüviv tõsitumedus; kontrastina lahvatav ööklubimusa tantsustseenis, mis humoorikast painavaks käändub; viimaks häiriv ängivilin otsekui depressiooni otsetõlge. Kunstnik Ott Kangur ja valguskunstnik Emil Kallas tunnetavad hästi Theatrumi lavaruumi võimalusi. Alguses näeme linnamaja aknaid kui anonüümse üksilduse märki. Mänguruum poolitub lahutatud lapsevanemate kodudeks: saalist vaadates vasemal isa ja ta noore naise korter; paremal mahajäetud naise kodu müüriseina, taimede ja raamatutega. Kõnekad on misanstseenid, kuis eksnaine toetub võõra kodu diivani seljatoele – või mismoodi poeg varjub kiviseinaorva.

22.09.2020 24.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto