Jaak Valge: kolm müüti sisserände kohta

24. september 2020, 0:01

Pole alust arvata, et inimesi kihutab kodumaalt lahkuma hoiakumurrang.
Rännet tingib rakendatav poliitika.
Tihti teevad immigrandid oma võimetest madalama taseme töid.

Immigrantide käsitlemine rõhutud vähemusena, aga nende riiki sattumise põhjustest ja riigis olemise tagajärgedest möödavaatamine ning püüe neid teemasid puudutavaid poliitikuid marginaliseerida tugineb kindlatele müütidele, kirjutab Riigikogu liige ajaloolane Jaak Valge (EKRE).

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele

Tellijale

Euroopa manifesti autorid Daniel Cohn-Bendit ja Guy Verhofstadt väidavad, et Euroopal pole valikut: migratsioon on paratamatu ning praegu on inimeste hoiakute muutumise tõttu käes mingi eriline rändeajastu.

Muidugi võib nähtusi ja protsesse nimetada igasugu nimedega ning on tõsi, et 21. sajandil on suurenenud immigratsioon just Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse, aga suhtarvudes elab teises riigis sündinuid mujal vaid 3,3–3,4 protsenti, mis ei ületa 1913. aasta taset. Aga ma pole ka kaugeltki kindel, kas tegemist on millegi erilisega. Et 20. sajandi keskpaigani küsitlusi ei korraldatud, pole meil võrdlusandmeid. Värskest Eesti Pere Sihtkapitali küsitlusest selgus, et üheksa protsenti 16–19-aastastest eestlastest kavatseb edaspidi elada välismaal ning 32 protsenti on neid, kes kavatsevad välismaal elada mõnda aega ja siis Eestisse naasta. Arvestades, et neid, kes praeguste tingimuste jätkudes tegelikult oma kavatsuse realiseerivad, on kindlasti palju vähem, kui neid, kes realiseerimata jätavad, tundub küll, et välismaale minejaid eestlasi on proportsionaalselt vähem, kui praegu eestlasi välismaal elab, st väliseesti diasporaa võib pigem hakata kahanema.