T. G. Karasjov Orgusaar: kadakasakslus kui norm ehk kupjate mentaliteet

  • Eestlased eelistavad võõraid nimesid.
  • Eesti vapp on okupatsiooni sümbol.
  • Luteri usk on eestlastele peale sunnitud.
T. G. Karasjov Orgusaar FOTO: Guillaume De Beauvillé/Erakogu

Kodueestlaste hulgas valitsev mõttelaad on ehtne kadakasakslus, kirjutab Pariisis elav väliseestlane T. G. Karasjov Orgusaar.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Väliseestlasena tahaks kallistada iga eesti keele oskajat, kuid kodueestlaste kalk olemus jahutab selle tungi silmapilkselt. On küsitav, miks Eestis veel üldse räägitakse eesti keelt, kui eesti meel tundub olevat välja surnud.

Esimesena torkavad silma tänapäeva eestlaste eesnimed. Kadakasakslus eelistab saksa, skandinaavia ja kõiki ameerika variatsioone. Rääkimata uusimatest tehisnimedest, mis on otstarbekamad arvutiviiruste nimetamiseks. Ehk oleks kompromissvariant panna eesti lapsele nii lääne moenimi kui ka eesti muinasnimi, et laps tunneks oma identiteeti ja austust esivanemate vastu?

Kadasakslus hoiab kramplikult kinni sakslase Paciuse loodud Eesti hümnist, nagu Eestis poleks mitte ühtegi heliloojat, mitte ühtegi tippsaavutust, ei Tormist ega Pärti. Eesti hümn on laul, mis algselt oli loodud soomerootslastele ja tõlgitud soome keelde ning tugineb saksa joogilaulu elementidele. Papa Jannsen vorpis eesti lauluvara puuduses kiirelt eesti versiooni, et ikka ergutada maarahvast rahvuslikule eneseteadvusele ja tõestada ühtsust suure põhjanaabriga. See polnud mitte kunagi loodud Eesti hümniks, aga kadakasakslased võtsid selle hoobilt üle just riigihümnina.

23.09.2020 25.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto