Isabel Mari Jezierska: mida on ühist Poolas, USAs ja Valgevenes toimuvatel meeleavaldustel?

24. september 2020, 0:04

Politseivägivald ei lase inimestel ohutult meelt avaldada
Mitmetes riikides rünnatakse ka ajakirjanikke
Eesti on veel oma meele avaldamise vabadus

Isabel Mari Jezierska FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees/

Kas murelikku meelt ei avaldata seepärast, et kõik on hästi, või seepärast, et inimesed ei saa või ei julge, küsib filosoofiatudeng Isabel Mari Jezierska.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele

Tellijale

Kaks aastat tagasi kirjutas minu hea sõber ja helilooja Marta Talvet mind kummitama jäänud sõnad: «Meel, mida avaldada, ei pea olema vihane, inimese meel võib olla ja ongi enamasti midagi palju rikkalikumat ja mitmekülgsemat. Antud juhul on minu meel murelik, kuid oma vaadetelt pean oma meelt rahulikuks – tähendab, pean ennast rahumeelseks. Kas ainult vihasel meelel on põhjus ja õigus end avaldada? Minu arvates mitte.»

Toona tundus, et kui varem näis meeleavaldamine olevat meile kui noortele Eestis elavatele inimestele midagi võõrast, mis pole pärast taasiseseisvumist enam paslik, siis miski muutus ja meele avaldamisest sai elementaarne osa meie ühiskondlikust elust. Ilmselt selgines see, et meeleavalduse ajend ei pea olema ilmtingimata millegi või kellegi vastu – võib lihtsalt seista demokraatia, vabaduse, õigluse, looduse, tuleviku, heaolu, teaduse, teaduspõhisuse või saja muu asja eest. Meil on võimalik minna Toompea ette ja skandeerida, kui meel on murelik. See on meile antud, omal ajal higi ja pisaratega meelt avaldades välja võideldud. Meil rahumeelselt... igal pool mujal ei olnud see aga alati võimalik.