N, 2.02.2023

REEDENE RÕÕM ⟩ Kliimaaktivist Henri Holtsmeier selgitab, miks noored kord nädalas streigivad

Lisete Reineberg
Kliimaaktivist Henri Holtsmeier selgitab, miks noored kord nädalas streigivad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Kliimaaktivist Henri Holtsmeier loodab, et kui koroonakriisi suudeti teadlaste abiga kontrollida, siis saab seda teha ka kliimakriisiga.
Kliimaaktivist Henri Holtsmeier loodab, et kui koroonakriisi suudeti teadlaste abiga kontrollida, siis saab seda teha ka kliimakriisiga. Foto: Sille Annuk

Täna streigivad noored üle maailma, et võidelda globaalse soojenemise vastu. Ent kindlasti on mõnele lugejale üllatav see, et 2019. aasta märtsist on noored Eestis streike pidanud üle 80. nädala. Kliimaaktivist Henri Holtsmeier, kes on lisaks ka globaalse protestiliikumise Fridays For Future Tartu eestvedaja, räägib miks ja kelle jaoks ikka veel streigitakse.

Californias möllavad maastikupõlengud, Arktika kaotab jääkatet rekordkiirusel, Gröönimaa suurima liustiku küljest murdus eelmisel nädalal lahti Tartu linnast kolm korda suurem tükk jääd. Need faktid võivad tekitada meeleheidet, kuid noored üle maailma on täis otsustavust kliimamuutusele vastu astuda. Nii ka Tartus. Raekoja platsile kogunevad reedeti plakatitega noored, et teha midagi üleilmse soojenemise vastu.

Praeguseks on noored Eestis nii streikinud üle 80 nädala. Kliimaaktivist Henri Holts­meier (26), kes on globaalse protestiliikumise Fridays For Future Tartu eestvedaja, räägib miks ja kelle jaoks ikka veel streigitakse.

Henri Holtsmeier, te olete streikinud iga nädal juba 2019. aasta märtsist, see tähendab kokku üle kaheksakümne korra. Miks te endiselt streigite?

15. märtsil 2019 oli esimene suur streik. Pärast seda poliitikud korraks arvasid midagi, aga järgmisel päeval läks kõik jälle samamoodi edasi. Võib-olla natuke rohkem inimesi sai teada, et kliimakriis on mingisugune probleem. Nüüd on üle 80 nädala möödunud, aga elu käib ikka võrdlemisi samas taktis. Ainult looduse olukord on halvenenud.

Just nimelt selle pärast oleme igal reedel Tartu raeplatsil. Selleks et meie lõpetaksime, peaks olema mingi turvaline tee kindlustatud, et globaalne kuumenemine jääks alla 1,5 kraadi. Seejärel võiksime minna rahulikult kooli ja tööle tagasi, teades, et pole sellist suurt kurja, mis meid ohustab. Kuniks aga selline oht on olemas, on oluline sellega tegeleda.

Millega te igapäevaselt tegelete?

Praegu teenin leiba projektijuhi tööga Eesti Rohelises Liikumises, kliimastreikide korraldamisega tegelesin aga juba mõnda aega enne seda. Varem olen olnud ehitaja, aga kui kuulsin, et kliimastreigid tulevad Eestisse, leidsin, et see on oluline asi, milles kaasa lüüa. Kliimastreikide kaudu kohtusin teiste keskkonnaorganisatsioonidega, kes Eestis tegutsevad. Kuna ainult õhust ja armastusest streike ei tee, siis läksin projektijuhtimist õppima.

Miks on just noored kliima­streikide eesotsas, mitte vanemad inimesed?

Noored on vastuvõtlikumad ebameeldivale informatsioonile, mõtlemine on veel avatud. Teine asi on see, et neil on aega ja energiat. Lisaks on noortel heas mõttes naiivsust. Paljud noored, keda olen kohanud, tõesti arvavad ja usuvad, et maailm võib muutuda ja elu saab teistmoodi elada. Kui ma vaatan 40- ja 50-aastaseid inimesi, siis nad on juba elu käest nii tugevaid kogemusi saanud, et neil pole enam usku, et midagi võib muutuda.

Me soovime avalikkuse tähelepanu juhtida sellele, et kliimakriis on meie ümber iga päev.

Aga kas noored veavad streike ka seetõttu, et kliimakriis mõjutab nende endi tulevikku?

Noortena peame selles maailmas elama aastakümneid ja soovime pärandada ka oma lastele maailma, kus saab õues rohelisel aasal mängida. Ka 10 ja 20 aasta pärast oleme meie need, kes peavad praeguste otsustega elama. Seda enam näeme, et on oluline kaasa rääkida otsuste tegemisel, kus vähegi võimalik, ja otsustajatele märku anda, mis päriselt tegema peaks, et neid probleeme lahendada.

Kuidas mõjutasid streikimist koroona ja eriolukord?

Kolisime internetti ja jätkasime digistreikidega ning tegime sotsiaalmeediapostitusi. Niipea kui see võimalik oli, läksime tagasi välja. Kasutame desovahendeid ja katsume mõistlikult distantsi hoida.

Meile on väga oluline kuulata teadlasi. Tänu koroonale nägime, kuidas teadlasi usaldades oleme suutnud koroonakriisi mingil määral kontrollida, me ei läinud täielikku kaosesse. Nüüd on aeg samamoodi läheneda kliimakriisile. Korra on näidatud, et see on võimalik. Täna on ülemaailmne kliimastreik, mille põhisõnum ongi: palun kuulake teadlasi.

Millise mõjuga on koroonakriis teie arvates keskkonnale, kui ühelt poolt vähenes näiteks autodega sõitmine, aga teisalt kasutatakse palju ühekorramaske?

Ma arvan, et kriisiolukorras peab võtma kasutusele kõik võimalikud meetmed, et kriisi leevendada, olgu see koroonakriis või kliimakriis. Kui ühekorramaskid teevad elu ohutumaks, siis võtame need kasutusele.

Kui põlevkivi kasutamise lõpetamine teeb elu ohutumaks, siis loobume sellest ja kasutame selle asemel taastuv­energia allikaid. Teaduspõhiselt saame väga selgelt analüüsida, mis toimib ja mis ei toimi. Koroonapaus tõi kliimamuutusesse pisut küll leevendust, see on lühiajaline, ent annab meile suuna kätte, mis päriselt peab muutuma. Ülemaailmne lennuliiklus jäi peaaegu nulli, teedel sõitis vähem autosid, mitmed tehased olid kinni, aga see oli vaid väike osa sellest, mida me peame süsinikuheite vähendamiseks tegema, et päriselt suuri küsimusi lahendada, mis meile uksest ja aknast sisse karjuvad, nagu kliimakriis.

Kelle või mille vastu te Tartu Raekoja platsil streigite?

Streikidega on meil kolm lihtsat nõudmist poliitikutele ja valitsusele. Esiteks, kuulata parimat saadaval olevat teadust – see on võrdlemisi iseenesestmõistetav. Teiseks, teha kõik selle nimel, et Eesti panus üleilmsesse kuumenemisesse jääks alla 1,5 kraadi. Peale selle tuleks Eestis võimalikult kiiresti minna üle taastuvenergia allikatele.

Streikide eesmärk on hoida olukorda rambivalguses. Praegu elame informatsioonist üle ujutatud ühiskonnas, kus iga reklaamplakat, iga telefonireklaam kutsub: tule, võta, osta, jälgi. Sealjuures võivad tihti päris sügavad eluprobleemid ära ununeda ja lihtsalt kuhugi taha kuklasse jääda. Me soovime avalikkuse tähelepanu juhtida sellele, et kliimakriis on meie ümber iga päev.

Oluline on ka poliitikutele näidata, et meie, noored inimesed Eestimaal, soovime elada turvalises keskkonnas ka tulevikus ja tegutseda juba praegu selle nimel.

Seda intervjuud saab lugeda reedeses lehes. Ansambel Hampelmann esitas 1980. aastatel menukalt laulu «Reedene rõõm». Selles on juttu kellestki, kes läheb reedel vanni töönädala mustust ja tuska maha pesema ning puhtusest ja värskusest inspireerituna hakkab rõõmsat, kirge ja joovastust tulvil laulu looma. Mis on praegu teie reedene rõõm?

Kliimastreik, päris ausalt. Kui ma olen nädal aega projekte koordineerinud, tööd teinud, kirjutanud, rääkinud ja kõik pole võib-olla läinud nii hästi, kui oleks tahtnud, siis ma tulen reedel sõpradega Raekoja platsile.

Me seisame, vestleme, teinekord laulame. Ma olen nädala jooksul lugenud palju uudiseid, mis räägivad, kui halvasti maailmal läheb, aga siis tulen kaaslastega kokku, et midagi selle vastu ära teha. See on väga suur rõõmu allikas.

Mis teil nädalavahetusel plaanis on?

Nädalavahetusel plaanin kindlasti minna metsa ja nautida seda looduse ilu, mis meie ümber on. Jalutan ja naudin ilusat sügist. See pikendab reedest rõõmu, siis on esmaspäeval jälle hea ja tasakaalukas alustada.

Märksõnad
Tagasi üles