E, 16.05.2022

Katrin Kissa: põhjamaades ei saagi enam korralikult filmi teha

Hendrik Alla
, toimetaja
Katrin Kissa: põhjamaades ei saagi enam korralikult filmi teha
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Filmiprodutsent Katrin Kissa.
Filmiprodutsent Katrin Kissa. Foto: Eero Vabamägi

Täna esilinastub režissöör Veiko Õunpuu kauaoodatud kuues mängufilm, põhjamaine vestern «Viimased». Õunpuu «ihuprodutsent» Katrin Kissa räägib, et Põhjamaad on nii ülereguleeritud, et seal ei saa loovast filmitegemisest enam juttugi olla. Intervjuus selgub, kuidas sai Soome ideest Eesti film «Viimased», kuidas muugiti lahti Lapimaa saladus ning miks Pääru Oja murtud rangluuga tsiklil kihutas.

Kuidas algas filmi «Viimased» tegemine?

Soome filmitootjal Bufo oli idee ja stsenaarium ning nad pöördusid Veiko Õunpuu poole, et tema oleks Soome filmi režissöör. Veiko on režissöörina Soomes kõrges hinnas ja tal on tekkinud päris märkimisväärne jälgijaskond. Mina oleksin pidanud olema Veikoga kaasa minev kaastootja.

Mõnda aega rahastati seda projekti lahe tagant, aga siis jäi asi seisma. Lapimaa nimelt on filmi tegemiseks üks kõige kallimaid kohti siin piirkonnas. Soome eelarve paisus väga suureks ning meile Veikoga tundus, et esiteks ei ole võimalik seda eelarvet niisugusena kokku panna ja teiseks, kui ta ka kokku saab, siis ei ole seal enam mingit vabadust töötada sellises stiilis, nagu Veiko armastab. Meie tööstiil oleks olnud Soome tootjale liiga riskantne, nende arusaamiste järgi liialt innovatiivne, ja eeldatavasti poleks nad seda riski julenud võtta.

Eelarve paisus just seetõttu, et esiteks on Lapimaa kallis ja teiseks on Soomes inimeste tööstiil väga reguleeritud. Aga meie oleme harjunud – eriti Veiko filmidega – üles ehitama mikrokosmose, kus on oma kehtivad reeglid, mis inimestega kokku lepime. Ja filmi teemegi nende reeglite järgi. Aga Soome tootja sõnul pole selline asi Soomes võimalik. Projekt oli juba nii kaugel, et ei tahtnud lasta tal hääbuda. Siis sai «Viimastest» Eesti film ja Bufost Soome-poolne kaastootja.

Olete pea kõigi Õunpuu filmide produtsent, v.a «Roukli». Mis teid ühendab, kuidas see asi teil töötab?

Meil on vist sarnane arusaamine sellest, mis peaks film olema ja kuidas sellest mõelda. Veiko ise ilmselt sellele alla ei kirjutaks, aga mulle meeldib tema elujanu, kui seda selliselt saab nimetada – tema püsiv uudishimu. Suurte saladuste vastu: kuidas funktsioneerib inimene, millised on enesepettuse konstruktsioonid, kuidas tekib kujutisse tunne… Mulle meeldib filme teha nii, et see poleks vormistamine, vaid loomine. Elus protsess.

Ja selle kohta ütlesid soomlased: meie niimoodi ei tööta.

Ma juba tean ette, mida oodata. Tean, et ühel hetkel ta ütleb: «Need asjad nii ei toimi ja me peame leidma uued lahendused.» Mõni ütleb, et see ajab hulluks ja nii ei saa töötada, aga mulle meeldib. Mingi masohhistliku huviga ma ootan, et see murdumine tuleks, sest tavaliselt kogu asi alles siis algab.

Ometi on just teie arvutis see Excel, kus jooksevad eelarvearvud.

Veiko ei ole mingisugune hullumeelne. Ta saab väga hästi aru, kus on probleem ja kuidas sellele lahenduse leiame. Ta on väga vastutulelik ja loov režissöör, kui teab, mida tahab, ning teab ka, et kui kuskilt tuleb kulusid juurde, siis tuleb neid mujalt kärpida.

Millised olid selle filmi tegemise juures produtsendi jaoks kõige huvitavamad/rängemad katsumused?

Me tahtsime Lapimaal filmi teha oma reeglite järgi, see aga tähendas, et läksime kohale Eesti meeskonnaga ja soomlasi ei kasutanud. Kogu aeg hoiatati: Lapimaal ei saa teha seda ega teist, väga täpselt tuleb teada, kuidas ja kellele mida öelda ja kui kohutavalt palju see kõik maksab. Pidime Lapimaa saladuse ise lahti muukima ja selgus, et seda filmi oli võimalik teha täiesti normaalsetel alustel, ei olnud seal midagi keerulist.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Fookus
Kultuur
Sport
Tartu Postimees
Tagasi üles