«Te olete arusaamatud ja kaunid»

Andres Noormetsa «Alibis» mängivad Anneli Rahkema, Tarmo Tagamets, Toomas Suuman, Peeter Rästas ja Jaune Kimmel. FOTO: Kalev Lilleorg

«Te olete arusaamatud ja kaunid...» Nii ütles «Alibi» 5. septembri etenduse viimases monoloogis tegelane nimega Vana Mees. Ta ütles seda otse publikule. Silmast silma vaadates. Vabalt võin ka nõnda sedastada, et need sõnad ütles Toomas Suuman, täiesti vastutustundliku isiklikkusega, rollinimi või rollinimetus vaid asesõnaks küljes, ei ta asenda kedagi, kui saab olla koos ja kohal, nagu «Alibis» ollaksegi.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Võtsin Suumani lause endaga kaasa, toetun tema sõnadele tänuga. «Ükskõik siin ilmas, millele sa toetud...» kirjutas luuletaja. Sõnad, sõnad, sõnad – neis sisaldub täieline üks kõiksus.

Kaunis sõna see arusaamatus. Aru saamatus. Kui mõelda ja öelda aegluubis. «Alibi» ajal saab aega luubiga vaadelda, hõrendada, sõrendada. Et see aeg ei oleks nii kiir küll tulema.

Andres Noormetsa mängud sõnadega, laval ja raadios, ja virgutavad sõnavara. Sõna vara. «Alibis» tunnistab Naine – Anneli Rahkema – end süüdi, et tal polla piisavalt sõnavara. Kõlab kui valetunnistus, kuna lavatekst põhineb trupi ühissõnavaral.

Kinnitab ju kavalehel lause lausa must valgel: «Lavastuse teksti valis, järjestas ja kirjutas trupi poolt lavastusprotsessi käigus sündinud dialoogide, monoloogide, tegevuste, kirjelduste ja kujutluspiltide põhjal üles tüki lavastaja.» Just nimelt tüki. Sest kui lugesin üleskirjutust, oli seal kirjas paljugi teisiti kui laval.

24.09.2020 26.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto