E, 16.05.2022

Intervjuu ⟩ Oma minevikust ausalt rääkides võtame vaenlaselt käest relva

Täna möödub vabadussõjalaste liidri Artur Sirgu sünnist 120 aastat
Teet Korsten
, ajakirjanik
Oma minevikust ausalt rääkides võtame vaenlaselt käest relva
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 12
Artur Sirk 25. mail 1933 Kalevi aias kõnet pidamas. 
Artur Sirk 25. mail 1933 Kalevi aias kõnet pidamas. Foto: August Aroni Foto Allan Aroni Kogust

Täna, 25. septembril möödub vabadussõjalaste liidri Artur Sirgu sünnist 120 aastat. Et kirjanikul ja ajakirjanikul Kalle Muulil valmis äsja raamat «Artur Sirgu elu ja surm», uurib Postimees, miks ja kuidas on 1930. aastatel aset leidnu päevakajaline meie praegusel poliitmaastikul ning kuidas ravida ajaloolis-poliitilist neuroosi.​

Kalle Muuli, olete tegelenud süvitsi minevalt meie riigi ja erakondade n-ö poliitilise DNA uurimise ja muukimisega. Kui teadlikult te sellega Sirgu-raamatus olete tegelenud?

Mul pole enne kirjutama asumist või kirjutamise ajal mõtet, et ma nüüd õpetan inimesi elama või poliitikuid poliitikat tegema või et püüaksin moraliseerida. Eesmärk on jutustada lugu. Aga paratamatult näen selle loo jutustamise käigus teatud paralleele, mis on kuidagi ka tänapäeval olulised või sümboolsed – sellised, mille puhul tahaks öelda: «Näete, mis juhtus!»

Näen Sirgu-raamatus väga suuri paralleele tänapäevaga. Siin on tänapäeva jaoks olulisi sõnumeid, mis tolleaegsetest poliitilistest võitlustest ja ideoloogilistest vastuoludest välja tulevad.

Kuidas sündis idee kirjutada «Artur Sirgu elu ja surm»?

Artur Sirgu eluloo kirjutamise idee tekkis ootamatult ja kummaliselt. Tavaliselt on mul peas 10–15 mõtet, millest väga häid raamatuid kirjutada, ja on ka praegu. Kuni eelmise aasta jõuludeni polnud mul nende seas mõtet kirjutada Sirgust. Jõulude ajal oli aega ja lugesin läbi ajalooraamatud, mis oma järge ootasid. Pätsist on kirjutatud kaheköiteline suurteos (Toomas Karjahärmi ja Ago Pajur «Konstantin Päts. Poliitiline biograafia» Ajalooarhiiv, 2018; 1389 lk), Krista Aru on just kirjutanud kaheköitelise suurteose Jaan Tõnissonist («Jaan Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem» Rahvusarhiiv, 2019; I + II köide, kokku 992 lk) ja Jaak Valge Eesti parlamendi poliitilise ajaloo («Eesti parlament 1917-1940» Eesti Rahvusraamatukogu 2019; 680 lk).

Võtsin need kätte, hakkasin lugema ja… 1930ndate aastate alguse kogu poliitika keerleb kõigis kolmes raamatus ümber Artur Sirgu. Siis tabasin end mõttelt: miks pole Sirgust raamatut? Ja see tundus mulle kuidagi väga ebaõiglane, väga ülekohtune tema suhtes. Ta on tehtud justkui mingiks mittetähelepanuväärseks tegelaseks. Mõtlesin, et mis ma ikka vingun – kirjutan parem ise.

Adusin, et tänavu 25. septembril möödub Sirgu sünnist 120 aastat. Minu algne idee oli kirjutada Eesti rahvale Sirgu sünniaastapäevaks olemasolevatest allikatest ja raamatutest kokku lugu tema elust ning surmast. Töö käigus selgus paratamatult, et ei saa olla nii pealiskaudne. Kui jõuad põnevate kohtadeni, hakkad süvenema. Käisin arhiivides, kaevasin näiteks vanades poliitilise politsei ettekannetes.

Kui kiitsin Facebookis teie raamatut, küsis varem vabadussõjalastest kirjutanud professor Andres Kasekamp kohe, kas autor on leidnud mõne senikasutamata allika.

Võib näiteks mainida ühte poliitilise politsei ettekannet, mille kohta küsisin mitme ajaloolase käest, kas nad on seda kuskil avaldanud või näinud. Nad väitsid, et ei ole. Sellest ettekandest selgub, et kindral Laidoner pakkus Artur Sirgule ja Andres Larkale 1933. aasta sügisel võimalust ühiseks riigipöördeks.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Fookus
Kultuur
Sport
Tartu Postimees
Tagasi üles