EKI keelekool: kuidas õigesti adresseerida?

Peeter Päll FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Eesti Keele Instituudi keelekorraldusosakonna juhataja Peeter Päll kirjutab, kuidas on sõna adresseerima tähendus ajas muutunud.

Kas mäletate veel, et üle 30 aasta tagasi tuli ümbrikule aadressi kirjutades alustada riigi nimest ja edasi suuremalt väiksemale liikudes jõuti lõpuks saaja nimeni? Mäletan, kui harjumatu oli omal ajal minna teistpidisele järjestusele, kus kõige ette kirjutati saaja nimi – see tundus lausa kohatu, sest enne oli kesksel kohal riik ja alles lõpus tuli üksikisik. Ent meie maailmapilt muutus ja vähemalt sõnades on nüüd tähtsam üksikisik.

Miks ma seda meenutan? Sest tegevust, mida ma äsja kirjeldasin, nimetatakse adresseerimiseks ja siingi on meie maailmapilt muutunud, sest sel sõnal on tekkinud uusi tähendusi. Traditsiooniliselt on adresseerimine tähendanud aadressi kirjutamist, kellegi või millegi aadressi järgi suunamist (kiri on adresseeritud kellelegi või kuhugi). Ülekantud mõttes, kujundlikult on selle sõnaga märgitud ka suunamist või määramist (tema küsimus oli adresseeritud mulle).

Kust aga tuleb see, et tänapäeval adresseeritakse ka probleeme, muresid jne, seejuures adressaati nimetamata? Vahel olen mõelnud, et ehk on tegu kujundlikkuse kõrgeima astmega, st murele kirjutatakse aadress peale ja saadetakse ära... kuhugi kaugemale, silma alt ära. Nii võib ju tunduda, kui sulle kinnitatakse, et probleem on adresseeritud, aga tegelikult midagi ei juhtu.

Ilmselt taipavad paljud, et see tähendus on laenatud inglise keelest. Inglise keeles nimelt on sel sõnal veel üks tähendus – pöörduma (he addressed the crowds – ta pöördus rahvahulkade poole), millest omakorda on arenenud kujund­lik tähendus. Üks inglise veebi­sõnaraamatuid seletab seda nii: probleemi või küsimusega tegelema, näiteks hoolega sellele mõeldes või tegutsedes olukorra parandamise nimel.

Eesti keeles pöördumise tähendus puudub (me ei adresseeri rahvahulki) ja seetõttu mõjus laenatud tähendus esialgu koomiliselt, nüüd on see ametnikuslängi sügavalt juurdunud. Ometi maksaks meenutada, mida me enne probleemide adresseerimist tegime. Me pöörasime neile tähelepanu, käsitlesime neid, tegelesime nendega ja lihtsamal juhul lausa lahendasime neid. Kõik on suhteliselt selge sisuga tegevused. Mida tänapäevased adresseerijad teevad, on raske mõista. Kui adresseeritakse nõrka kohta, kas siis juhitakse sellele tähelepanu või üritatakse ka midagi ära teha?

Kes «adresseeriks» sõnade ähmastamist, teisisõnu väljenduks selgemini, osutaks eesti keelele suure teene.

Minu vastus pealkirjas olevale küsimusele oleks: alustage saaja nimest. St mõelgem sõnumi saajale.

25.09.2020 28.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto