Postimehe Arteri ajakirjanik meenutab oma innustavaid, ent ka teravaks kiskunud kohtumisi Eesti legendaarse - ja endiselt edukaima! - suusatreeneriga. Nüüd avalikuks saanud kohtutoimikute valguses kõnelevad nood kokkusaamised varasemast teistmoodi lugusid - mõtlemapanevaid, ent samas ka kaasakiskuvaid.
Salt Lake City taliolümpial 2002 kogunesid Eesti koondise ametimehed ja ajakirjanikud pärast Andrus Veerpalu kuld- ja Jaak Mae pronksmedali võitu Homesteadi kuurordi väikesesse, pikliku lauaga saali. Keegi tõi kuskilt sinna pudelid Saku õllega. Kõik olid rõõmsad, elevil. Kui saabusid medalimehed koos peatreener Mati Alaveriga, läks iseenesest lahti laul: «Nagu elagu, nad e-la-gu!»
Ega Veerpalu ja Mae suurt naeratanud. Arusaadav, küllap olid võistlusest kurnatud. Aga Alaver ei naeratanud kohe üldse mitte. See ei pannud imestama, sest just niisugune, pidevalt tõsine – vähemasti näost –, ta alati paistiski. «Võiks rohkem naeratada,» oli üks naissuusataja, keda Alaver oli kunagi treeninud, tema kohta öelnud.
Kogenumad spordiajakirjanikud lugesid Homesteadis korraldatud koduselt medalipeolt Alaveri näost välja mure. Nad rääkisid omavahel, kuidas Alaver olnud paar järgmist päeva nende arvates ekstra pinges ja eriti tõsine, sest õhus rippunud oht, kas pauk tuleb või mitte. Kõik mäletasid, et aasta varem suusatamise MMil Lahtis jäi dopinguga vahele kogunisti kuus Soome sportlast. Ja Salt Lake Citys ringlesid juba kahtlused, et Hispaaniat esindav sakslane Johann Mühlegg on dopinguküttidele ilmselt vahele jäänud. (Lõpuks Mühlegg diskvalifitseeritigi, ta jäi ilma kõigist kolmest kuldmedalist.)
