Kes oli Artur Sirk?

Artur Sirk. FOTO: Eesti Filmiarhiiv

Kalle Muuli imestab oma vastse raamatu algul, miks seni pole Artur Sirgust kirjutatud midagi põhjapanevat. Muuli muret tuleks tegelikult vaadelda laiemana: pikka aega polnud eesti ajaloolased kirjutanud suurt midagi ka Konstantin Pätsist (2018. aastal ilmus lõpuks kaheköiteline monograafia). Pole ka kirjutatud monograafiat Johan Laidonerist. Jaan Poskast samuti mitte. Soome ajaloolased on aidanud elulugude lünka parandada, aga mõni nende töö on tekitanud paraja skandaali (näiteks Martti Turtola raamatud Pätsist ja Laidonerist). Kui võtta sinna kõrvale soomlaste mitmed monograafiad, näiteks Urho Kaleva Kekkosest või Carl Gustaf Emil Mannerheimist, pole meil palju kiidelda.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Artur Sirgu eluloo avaldamine satub muidugi väga sobivasse aega – paralleelid tänapäevaga on tuntavad. Saab lugeda poliitilisest lehmakauplemisest Toompeal, riigikogust kui naljanumbrist, võimu eemaldumisest rahvast ja vaiksest majanduskriisist toibumisest. Võib-olla olid 1930. aastate alguses need vastuolud tugevamad kui praegu, sest nüüdsel ajal ei näe me ikkagi sellist töötust ja sellist vaesust kui sõjaeelses Eestis. Eesti pole ka üksi, olles mitme olulise rahvusvahelise organisatsiooni liige.

Kas Kalle Muuli on neid paralleele oma raamatus ka näidanud? Mitte väga palju. Seda ei saaks talle ka ette heita, sest ajalookirjutuse mõte peaks olema ju midagi, mida saaks kaasa võtta tänasesse päeva. Artur Sirk ja vapsid on aga teema, mille üle arutatakse Eestis ka praegu. Amblas on avatud Artur Sirgu ausammas ja käib vaidlus Konstantin Pätsi ausamba või kuju üle. Seega on mõneti paratamatu, et raamat täidab teatud sotsiaalset tellimust.

25.09.2020 28.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto