Anneli Porri: «Kunst ongi ebastabiilne, paikapanematu, pidevalt uuenev ja eest ära nihkuv»

Kunstiteadlane Anneli Porri. FOTO: Sander Ilvest

Nädal tagasi hakkas mu sotsiaalmeedia voogudes kulutulena levima video sellest, kuidas üks Pärnu volikogu liige peab inimestele loengut sellest, kuidas tema kunsti ei mõista. Selline omamoodi stand-up-tragöödia. Ilmselt sarkastilise või iroonilisena mõeldud etteaste mõjus aga erakordse rumaluse ja harimatuse demonstratsioonina. Loengu ametlikuks kontekstiks oli arutelu Pärnu uue kunsti muuseumi hiidprojekti vajalikkuse üle, mille üle tulekski arutada, ent kohaliku rahvaesindaja kriitika sihtmärgiks said just 20. sajandi alguse ja keskpaiga modernismiklassikute teosed.

Esimese hooga mõtlesin, et kõige õigem oleks EKRE poliitiku lolli juttu ignoreerida, ent siis tekkis mõte, et antud juhtum on hea võimalus laiemalt arutleda vastuolulisema kunstiga suhestumise keerulisuse ja vajalikkuse teemadel. Sellest lähtuvalt võtsin ühendust kunstiteadlase Anneli Porriga, kes tegeleb Eesti Kunstiakadeemias kunstiõpetajate õpetamisega. Ta avas halenaljaka olukorra tausta ning mõtestas ühtlasi lahti, kuidas eri kunstiteostest üldse mõelda saab.

Miks on ikkagi nii läinud, et laiemal publikul on sageli esteetilised eelistused teistsugused kui kunstiekspertitel?

Sest laiem publik tahabki midagi teistsugust kui spetsialistid. Mis on laiema publiku ja ekspertide vahe? Ilmselt oma valdkonna tundmaõppimiseks kulutatud aeg ja meetodid. Neil on oma valdkonnast laiemad teadmised ja mälestused, nad märkavad kiiremini erinevusi ja sarnasusi, analüüsivad probleeme rohkem sügavuti, neil on tekkinud valdkonnaga seotult keerulisemad mõttemustrid. Ehk eksperdi jaoks võib mingi väike detailikene olla palju suurema tähendusega.

Kuidas inimesed siis tavaliselt kunstiga suhestuvad? Kas on võimalik teha mingeid üldistusi?

On tehtud kindlaks, et kunstipubliku hulgas on selgelt piiritletud kategooriad, kes kõik ootavad kunstilt täiesti erinevaid asju ja vaimustuvad hoopis erinevalt. On vaatajad, kes ei analüüsi oma kogemust, lihtsalt lähtuvad meeldib-ei meeldi skaalast: nad tunnevad ära tuttavlikku ja sellest heaks kunstikogemuseks piisabki, nad lähenevad lapseliku avatusega.

Järgmine tasand: publik, kes ootab kunstilt ilu, meisterlikkust, realistlikkust ja moraali. Ning kõik, mis on liiga lihtne («Mu laps võiks seda teha!»), mittekujutav või moraalseid vasturääkivusi tekitav, liigitub kiiresti naeruväärseks ja väärtusetuks.

Lastel on sellist hoiakut täheldatud 2.–5. klassi paiku koos loovuse kriisiga. Loovuslanguses lapsed tahavad, et teos oleks realistlik ja meisterlik. Muu hulgas põhjustabki loovuse langust see, et lapsed oskavad juba ise ära tunda, kas pilt on mimeetiliselt täpne või mitte. Ehk et selles eas lastele avaldab kõige enam muljet, kui on tõesti hästi ja täpselt kujutatud.

Siis on publik, kes ootab kunstilt emotsioone, originaalsust, väljendusrikkust – ja nad ongi valmis neid eri väljendusi otsima ja tunnustama kunstniku taotlust, vaatama üht tööd mitu korda ja ka nautima seda, kuidas nende enda tõlgendus muutub.

Ekspertidel on sageli niinimetatud kunstimaailmade paljususe vaatepunkt, kus nad mõistavad, et teose sotsiaalne tähendus võib olla olulisem kui isiklik meeldimine. Nad vaatavad, millist rolli mängib teos kunsti arengus, suhetes teiste teoste, kunstnike ja vaatajatega jne, ja mõtestavad ka ise pidevalt juba nähtud töid ümber.

Iga teos, millel on ainult üks avalik tähendus, on ju olemuselt propaganda.

4

Meisterlikkuse ja moraali otsimine kunstis on mingis mõttes kõige keerulisem positsioon, millest edasi areneda, kuna kaasaegse kunstiga vastandumisest on mõnikord saanud täiskasvanud vaataja identiteedi osa.

Üldiselt kunstipsühholoogid lohutavad meid, et need vaatamisviisid ei ole püsivad, vaid mida enam kunsti vaatame ja mõtestame, seda rohkem liigume suurema avatuse ja oma kogemuse mõtestamise poole.

Kas kõik on siis hariduses kinni? Inimene võib olla vähese haridusega, aga ikkagi suuteline metafoore nägema, kujundlikult mõtlema ja seoseid looma... Samas mõni teine inimene jälle ei saa asjale pihta ka pärast seda, kui on kõrghariduse omandanud.

Mitte hariduses üksnes formaalses mõttes. Pigem on küsimus, kas inimesel on olnud võimalusi vaadata, arvamust avaldada, katsetada, kuidas ta suhtub loovusesse (ja on suhtutud tema loovusesse). Lapsed mõistavad metafoore juba varakult, asi ei ole hariduses. Kuid formaalne haridus on see, mis õpetab mõtlema ka abstraktsetes kategooriates ja üldistama. Ilma selleta jäämegi üksnes esmasesse kujutamistasandisse ja isiklikku mõtestamata meeldimisse või mittemeeldimisse kinni.

Mida suudab üks hea kunstiteos vaatajaga teha, mida kehvem ei suuda?

See, mis on «hea», sõltub sellest, mida ma kunstiteoselt tahan. Mida ma ootan teoselt, mida tähendab «hea» minu vajaduste kontekstis? Hea kunstiteos võib vastavalt vajadusele olla see, mida ma olen suuteline hetkel ostma, mis sobib täpselt minu diivani kohale, mis kujutab mulle armsat inimest või paika helgelt ja loomutruult. Või on hea see, mis annab mulle keerulises päevas juhuslikult nähtuna esteetilise elamuse, hingetõmbe ja mõtisklemispausi? Või hoopis see, mis raputab mu arusaamist endast ja maailmast šoki, iivelduse või pisarateni?

Šokist rääkides: kuidas on nii, et modernistlik kunst tekitab osades inimestes siiani valulisi reaktsioone?

Modernism ehk 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi esimene pool on kiire poliitika, ühiskonna ja majanduse muutuste aeg. Külakogukond asendus tööstusliku, tehnilise, individualismi väärtustava linlikkusega. Kunst teeb sedasama, traditsiooni asemele tuleb individuaalne käekiri ja originaalsus.

Mõelgem kasvõi Konrad Mäele, mitte kunagi ei ole pilved nii punased ja põllud roosad, või Ado Vabbele, kelle Seine’i jõgi oleks justkui klaasikildudest. Iga viie aasta tagant tekkib uus «-ism», mis võtab endale eesmärgiks vahendada maailma täiesti originaalselt, täiesti uutelt alustelt lähtuvalt. Vaataja, kes ei ole sama protsessi sees, tema jaoks ehk tundubki see, nagu hakkaks seriaali poole pealt vaatama.

Konrad Mägi, «Maastik päikesega.» 1913–1914. Õli, papp. 42,5 × 35,7 cm. Eesti Kunstimuuseum. FOTO: Repro

Kui varem olid kunstnikud ja publik mingilgi määral samal tasemel, näiteks kasvõi piiblist või mütoloogiast pärit teemade puhul, siis nüüd toimub väga järsk murrang. Vaataja jääb lihtsalt maha, teda vist unustati kaasa võtta. Aga ka kunstnikele tundus olevat paras šokk mõista, et kunst ei pea olema kujutav.

Kas seda võib lugeda sedalaadi kunsti tugevuseks või on siin tegemist millegi traagilisemaga?

Minu jaoks ei üht ega teist, see on lihtsalt üks kurv kunstiloo narratiivis. Me ju endiselt tegeleme 20. sajandi pärandiga, sellega harjumisega ja selle mõtestamisega.

Mida see Pärnu juhtum meile õpetab?

Et koolikiusamine ei lõpe ära koos kooliga. Et poliitikas argumenteerimiseks sobivad igasugused vahendid. Et on täiesti normaalne uhkelt eksponeerida enda piiratust. Et on normaalne naeruvääristada arusaamatut. Aga seda kõike me ju teadsime juba. Seega ei õpeta see juhtum iseenesest midagi. Sellest võime ainult soovi korral ise õppida, oma argumentatsiooni parandades, silmaringi laiendades, eristades enda arvamust üldkehtivast jne.

Jaan Toomik, «Isa ja poeg.» 1998. Video. Eesti Kunstimuuseum. FOTO: Kaader Videost

Kas on võimalik, et mõne inimese võimet Eestis kunstiga suhestuda on moonutanud nõukogude aeg? Sotsialistliku realismi peal üles kasvanud vaataja jaoks on kõik muu äkki tõesti liiga keeruline.

Nii on, sotsrealism nõudis selget ideoloogilist sõnumit ilma mitmetimõistetavuseta. Avangard kui miski, mis on liiga külm ja intellektuaalne, on väga halb ideoloogiline mõjutaja. Masside liigutamiseks sobib palju paremini midagi üldarusaadavat ja emotsionaalselt tõstvat. Realistlik idealiseeritud kujutuslaad, kuid täiesti utoopilised süžeed olid nii katoliikliku vastureformatsiooni kui ka 20. sajandi diktaatorite arsenalis. Iga teos, millel on ainult üks avalik tähendus, on ju olemuselt propaganda.

Teiseks meenub ka üks karmimaid stalinismiaja kriitika etteheiteid, mis halvematel aegadel võis lõppeda ka Siberisse saatmisega: formalist ehk kunstnik, kes tegeles nõukogude sisu asemel kunsti vormiomaduste uurimisega. Nii et kuna avangard tõepoolest tegeles vormiga, siis ei saanud neid kui formalistlikke ka hariduses ja kultuuris käsitleda. Seega jäi teadmistesse lünk.

Kuidas siis ikka üldisemalt kunstiga suhestumist arendada saaks? Kui kohati ei osata isegi modernistliku kunstiga suhestuda, siis nüüdisaegsest kunstist ei tasuks justkui üldse rääkida... Selline olukord on ju absurdne. Kuidas seda parandada võiks?

Vastandada polegi vaja. Modernism keskendus küll uuenduslikule vormile ja uuele elutunnetusele, ent samas on nüüdisaegses kunstis rohkelt ka traditsioonilisi tehnikaid ja teemasid – see on tegelikult väga mitmekülgne. On ka suund, mis rõhutab esteetilist tajumist, esteetilisi keha- ja ruumikogemusi, kõik ei ole ainult sotsiaalne piiriületamine ja valuläve kompimine.

Äkki ei peagi ootama, et kõik suudaksid kunstiga ühtemoodi hästi suhestuda. Me ei oota, et kõigil oleks väga hea matemaatiline kirjaoskus, ent kes seda vajavad, neil peab olema võimalus seda õppida. Tippsport on vähestele, sobiva eelduse ja motivatsiooniga inimestele, tervisesport peaks aga olema kättesaadav kõigile. Nii võiks ka olla ühiskonnas aktsepteeritav nii-öelda pühapäevapubliku kunstiga suhestumise tase – endale jõukohaselt, sobival viisil. Siin saavad muuseumid ja galeriid väga palju ära teha.

Ado Vabbe, «Seine’i jõgi» 1924. Eesti Kunstimuuseum. FOTO: Repro

Kunsti traagika on, et olles korra midagi kunsti kohta ära õppinud, siis juba 20 aasta pärast ei kehti see enam kui ainuõige. Kunst ja kultuur laiemalt on pidev uurimine, kehtestamine, ümberlükkamine, pidev muutus. Seetõttu on nüüdisaegsest kunstist laste ja teismelistega väga hea kõnelda, räägime neile tuttavatest asjadest, ilma eelarvamusteta, kuid samuti näiteks ka eetika üle väideldes. Näiteks Kristina Normani eri rahvusidentiteetide tööd või Jaan Toomiku eksistentsiaalsed videod on teismelistele heaks ja parajalt vastuoluliseks materjaliks.

Kaadrid Kristiina Normani teosest «Jumalad, andke tuli tagasi» (12 min, ühe kanali digitaalne video, valmimisaasta 2018). Teoses on kasutatud Märt-Matis Lille originaalmuusikat. FOTO: Kaader Videost

Mida saaks öelda kunstiõpetajatele Pärnu juhtumi valguses?

Väga paljud õpetajad ja lapsevanemad arvavad, et kunstiõpetuse ülesanne on õpetada lapsi õigesti joonistama ja kunstiajaloo šedöövreid ilma kahtlusteta austama sundima. Aga tegelikult pakub kunsti õppimine erakordseid võimalusi, kuidas olla parem inimene. Kuidas teha sujuvamalt koostööd, leida nutikaid ja omapäraseid lahendusi nii praktilistele kui ka eksistentsiaalsetele küsimustele ja täpsemalt suhelda nii piltide kui sõnade abil. Pidevalt nii enda kui ka teiste loomingulisi ideid ja väljendusi analüüsides tekkib kriitiline mõtlemine, jällegi dialoogis enda ja teistega.

Lapsed mõistavad metafoore juba varakult, asi ei ole hariduses. Kuid formaalne haridus on see, mis õpetab mõtlema ka abstraktsetes kategooriates ja üldistama.

4

Realistlikku lehma joonistamist ei ole mõtet nõuda, lehm isegi ei ole tänapäeva lapse reaalsuses. Silma ja käe koostööks, ka realistliku kujutamisoskuste arenguks on igasuguseid võimalusi. Kunstiprotsessi alus aga on uurimine, avastamine, refleksiooni ja mõtlemise õpetamine, mõtestamine.

Samas, kas laiemalt vastuolulise kunsti mõistmist saab ikkagi institutsionaalselt treenida? Siin võiks ju ka skeptiliselt küsida, kas mitte teatav tõlgendusvabadus ei kuulu just nimelt hea kunsti juurde?

Institutsionaalselt saamegi arendada oma mõistmise tööriistakasti, mitte valmis tähendusi. Õpetame toime tulema teadmatuse, võimaluste paljususe ja ebastabiilsusega. See peaks aitama kohaneda ka sellega, kui maitse muutub või retseptsioon laiemalt mõtestab mõne kunstinähtuse täielikult ümber. Ja väga oluline on vastu võtta ka tõdemus, et kui üks või teine teos ei meeldi, on ka hästi. Kunsti meeldimine ei ole kohustus. Ka mõne teose mittemeeldimine võib anda suurepärase elamuse.

Naiivne küsimus, aga miks on ühiskondlikult hea, kui kunst on vastuoluline, keerukas ja/või enese tinglikkust rõhutav?

See on hea selleks, et me oskaksime oma peaga mõelda ja südamega tunda. Kunstitinglikkuse abil saame mõelda erinevatest võimalikkustest, ka neist, mida me päriselus kohata ei taha. Kunst on korraga nii üks kui teine, see on ebastabiilne, paikapanematu, pidevalt uuenev ja eest ära nihkuv. Seega väga ohtlik neile, kes tahaksid kehtestada üht ja ainsat mõtlemisviisi.

Natsiretoorikat kopeeriv ekreiit ründas eelmisel nädalal 20. sajandi esimese poole avangardkunsti. Miks on nii, et totalitaarsete ideoloogiatega flirtivad poliitikud üritavad enamasti avangardistlikku kunsti tasalülitada?

Tarmo Jüristo. FOTO: Erakogu

Tarmo Jüristo

Kultuurikriitik ja mõttekoja Praxis juhatuse esimees

Antud juhul tundub mulle, et asjale on palju lihtsam selgitus, mida üldiselt tuntakse Hanloni habemenoa printsiibina ja mis kõlab nii: «Ära kunagi pane pahatahtlikkuse arvele seda, millele rumalus on piisavaks seletuseks.»

Sellega ei taha ma muidugi öelda, et seda poliitilist mõõdet üldse olemas ei ole – kahtlustan lihtsalt, et see seos käib veidi pikema kaarega ja võib-olla üldse teistpidi. See, et avangardistlik kunst (või ka kirjandus või muusika) nii-öelda «tavalisele» inimesele arusaamatuks jääma kipub, on tegelikult ju igati ootuspärane. Avangardkunsti funktsioon, selle olemasolu põhjus, on olemuslikult oma valdkonna või žanri väljenduspiiride avardamine, see püüab teha midagi moel, mida varem pole tehtud. Samas kui see üldine niinimetatud peavoolukunst, millele avangard vastandub või millest see vähemalt tõukub, on omakorda definitsioonikohaselt miski, mis on juba tavaline.

Kahtlemata pakub see omavaheline pinge viljakat pinnast ka populistlikuks poliitiliseks konfliktiks, mis teatavasti põhineb voorusliku rahva ja korrumpeerunud eliidi vastandusel, aga selle olemus ei ole tegelikult ju iseenesest tingimata poliitiline. Ei ole midagi imelikku selles, kui avangardistlik kunst üldsuses võõristust ja mõistmatust tekitab – peabki tekitama, muidu ei oleks tegemist ju avangardiga.

Seejuures on paratamatult tõsi ka see, et kõik, mis avangardi raames sünnib, ei pea ajaproovile vastu, seal ongi alati ka ebaõnnestunud katsetusi, tupikusse viivaid teid ja sageli ka lihtsalt tühje provokatsioone. Samas ei saa aga unustada, et valdav, valdav osa sellest, mida me täna peame selleks «tavaliseks» kunstiks, mida inimesed oma koduseintele riputavad, on kunagi olnud avangard.

Nii ilmus ajakirja Eesti Noorus 1935 aasta oktoobrinumbris selline teade: «Ning viimaseks uudiseks moraalikaitse alal on Adamson-Ericu ja F. Sannamehe häbiposti sidumine. Need kunstnikud esinevad praegu Kunstihoones käiva Kujutava Kunsti Sihtkapitali valitsuse aastanäitusel mõningate teostega, millel kujutatud naise keha. Seltskond kõneleb neist teostest suure kõlbliku meelepahaga, samuti on ka ajakirjanduses nende kohta moraalitsevaid märkusi tehtud. Nii siis: moraal on tõusnud esiplaanile kunstinähete hindamisel!»

Miks on laiemal publikul sageli esteetilised eelistused teistsugused kui kunstiekspertitel? Kas asi on selles, et ei tunta kunstiajalugu või on asi milleski muus? Kuidas seda parandada võiks?

Sirje Helme. FOTO: Mihkel Maripuu

Sirje Helme

Eesti Kunstimuuseumi direktor

Need on küsimused, mis on kummitanud ligi sajandi: eriti teravaks muutus probleem pärast II maailmasõda, koos populaarkultuuri kiire edenemisega ja visuaalse ruumi üleküllastuse agressiivse arenguga. Teatav vastandamine «publik–kunstiekspert» pole siiski nii lihtne, et ühel poolel ei piisa teadmistest ja teine pool on romantiline vaba hing, kelleni tavainimene ei küüni. Kuigi oma tõde, eriti mis puutub kunstiajaloo haridusse, selles kindlasti on. Harimatus on igal juhul piinlik.

Et mõnesugustki arusaamist luua, miks räägime esteetiliste eelistuste erinevustest laiema publiku ja ekspertide vahel, tuleb liikuda ajaloos tagasi, vähemalt 19. sajandi viimasesse kolmandikku, moodsa aja kiire väljakujunemise juurde, mida nüüd kunstiajaloos modernismiks nimetame. Seega pole publiku ja kunstiekspertide vastasseisul pikk ajalugu, pisut üle saja aasta. Ja just sellesse aega jääb kriitiku kui uue nähtuse, modernse maalikunsti tekke tõlgendaja roll.

Suuresti üldistades võib öelda, et kunstimaailmas on kahel korral sajandi jooksul totaalselt muutunud representatsiooniviisid ja tõlgendused, seega ka kultuurikoodid, mis aga ei pruugi enam ühiskonnas ühtmoodi loetavad olla.

Modernse maailma kujunemine on siinkohal hõlmamatu teema, kuid algusest saadik oli sellesse sisse kirjutatud konfliktid, ka kultuuris. Maailm küll sekulariseerus kiiresti, kuid seletamatut saladust inimhing siiski vajas, elades segamatult mõnda aega koos äärmise Individualismi, kunstniku ettekujutusega vabadusest. Loomulikult kuulus sinna publiku epateerimine, üha uute piiride kompamine, pidev uue otsimine läbi konfliktide. Antiesteetika praktikad kujunesid välja varakult, võimsad eksperimendid ründasid arusaamist kunstist.

Teine otsustav muutus toimus 1960ndatel aastatel – vahe eelmise perioodiga on pigem selles, et modernismiaja kunsti ülima enesekindluse asendas teadmiste monopol, sest ka dispuudid à la «kes kardab neoavangardi?» toimusid ühe diskursuse sees. Konflikt arenes edasi ühepoolsena.

Uus diskursus loodi noorte kunstikriitikute poolt: nii Prantsusmaal, Suurbritannias, kuid eeskätt USAs. Pierre Restany, popkunst, kontseptualism, arte povera, Fluxus jne... Nüüdisaegse kunsti esteetika, mille esimesi sidusaid teooriaid hakati 60ndatel aastatel välja töötama, asendas senise esteetika sotsiaalse kunstiajalooga, lõi omaenda poliitilise tõlgendamisviisiga seotud lähenemisviisi, tänase neoavangardi alusmaterjali, milles on alati valitsenud metodoloogiline eklektika, kuna kunstiteadus pole iseseisev, vaid keerleb formalismi, strukturalismi, feminismi, semiootika, psühhoanalüüsi jne diskursustes.

Kõik see on olnud äärmiselt põnev, kuid vähemalt osa publiku jaoks tähendanud vaid üht: kunstiteos pole fenomenoloogiline objekt, vaid strukturaal-analüütiline vaatenurk tänasele maailmale, mida näitusesaalis edastab kirjutatud sõna.

Kuid sellel sõnal on raske võidelda populaarkultuuri poolt toodetava värvilise pealispindse maailmaga, hüperreaalsusega. Kuigi tänapäeva inimene peaks aru saama pigem nüüdisaegse kunsti kodeeritud keelest kui 17. sajandi maaliteosele peidetud mõistujuttudest, ei pruugi see nii olla. Ja see ei puuduta kunstiharidust – võimalik, et see puudutab hoopiski meie bioloogilist olemust.

Võimalik, et uus teadussuund, 21. sajandi alguses tekkinud multidistsiplinaarne esteetika suund neuroesteetika, mis ühendab endas nii humanitaarteadused kui ka neuroteadused, suudab vastuse leida küsimusele, miks publik, või vähemalt osa sellest, tegeleb ootusega, mida ülevustundeks või koguni katarsiseks nimetatakse.

Kuidas avab kunstiharidus üksikisiku loomingulist potentsiaali?

Kirke Kangro. FOTO: Kuvatõmmis videost

Kirke Kangro

Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide dekaan

Ootused kunstiharidusele tänapäeval on õigustatult kõrgemad ja avarama horisondiga kui kunagi varem. Kunstniku roll on olla autonoomne analüüsija, vajadusel kompromissitu riskija. Ta peab olema samaaegselt avangardne ja ajalooteadlik, tehniliselt täpne ja oskustelt meisterlik, kontekstitundlik, vastutustundlik, samas ootamatu – nägemist ja mõtlemist muutev. See on ülimalt nõudlik elukutse, mis vajab ka pidevalt arenevat professionaalset ettevalmistust.

Ilma kunstihariduseta loominguline potentsiaal kunstivallas ei avanekski, jääks lapse tasemele. Ka see võib olla mõnele päris ahvatlev eesmärk. Jätta aastasajad kunstiajalugu ja eri mõtlemisviise lihtsalt kõrvale. Aga kui nii teeks kõik kunstnikud, siis hakkaks igav üsna kiiresti, ja inimese elu on teatavasti pikk.

Kui räägime aga sellest, et haridusel peaks lasuma kohustus hoolitseda rahva kultuursuse eest, tuleb pilk heita üldhariduse suunas. Kunstiharidusel peaks olema olulisem roll, kui kooliprogrammides praegu määratud. Olen ise käinud kunstigümnaasiumis ja meie kunstiajaloo programm jõudis toona hädapärast ekspressionismini.

Murrangud kunstiväljal on ühiskonna kultuuriliste ja poliitiliste muudatustega sünkroonsemad kui nii mõneski teises loomevallas ning elementaarsed teadmised kaasaegsest kunstist on tugevalt seotud sotsiaalse teadlikkuse üldise tasemega. See toob sisse ka eetilise analüüsi algoskused, soovi mõelda parema ühiskonna üle. Kardan, et ma ei liialda, kui pakun, et gümnaasiumi tasemel kunstiharidus on hetkel nii mõnelgi pool võrreldav kunagise külakooli kolme klassiga.

On nukralt naljakas, kuidas siiralt «kultuurišarlatanlust» maha tõmmata soovinud linnavolinik oma rumalusest loengu vormistas. Aga endale karuteenet tehes pakkus ta meile võimaluse arutada sellise juhtumi tagamaid. Peaksime olema ettevaatlikud, et õnnetu kilplase osatäitjat mitte pelgalt välja naerda. Nagu ei tohiks välja naerda kirjaoskuseta inimest. Usun, et kui täna alustataks kaasaegse kunsti tutvustamist juba põhikoolis, oleks Eesti tulevik palju lootustandvam.

Loominguline haridus põhikoolis on ka selleks, et areneks meie arusaam sellest, mida pidada arenguks: oskused mõelda sellest, mis on ühiskondlik kasu. Arvan, et iga põhikooli laps peaks saama võimaluse õppida mõnd instrumenti ning kunstitunde peaks pakutama võrdsemas mahus teiste ainetega. Täpselt samamoodi, nagu on selge, et laps peab oskama kirjutada ja arvutada.

Ei tahaks leppida sellega, et antikultuursusest, antiintellektuaalsusest saab siinse kultuuriruumi Nokia. Või et meie uus sõnum oleks: «Kõigi maade puupead, ühinege!»

25.09.2020 28.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto