Taavet võidab Koljatit kübersõjas

Martin van Creveld FOTO: Erakogu

Martin van Creveldi nimi ei vaja sõjaajaloohuvilistele tutvustamist. Heebrea ülikooli emeriitprofessor van Creveld on üks tuntumaid sõjaajaloo ja strateegia eksperte maailmas, kelle sulest on ilmunud 25 selleteemalist raamatut. Teda usutles Henri Zeigo. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Hollandis sündinuna ning Iisraelis ja Suur­britannias hariduse omandanuna on temast saanud tõeline maailmakodanik. Märkimist väärib ka tema elulugu. Martin van Creveld on sündinud 1946. aastal Rotterdamis juudi perekonnas. Tema vanemad Leon ja Margaret olid veendunud sionistid, kellel õnnestus Teise maailmasõja ajal natside eest põgeneda.

1950. aastal emigreerus pere­kond Iisraeli, millest sai tema uus koduriik. 1969. aastal lõpetas van Creveld Heebrea Ülikooli ajaloo erialal. Seejärel jätkas ta samal suunal õpinguid ­Londoni ülikoolis ja kaitses doktoritöö Hitleri strateegiast Balkanil.

22. septembril toimus Kaitse­väe Akadeemias iga-­aastane sõja­ajaloo konverents «Väike, aga võimekas? Kvaliteet massi vastu sõjaajaloos», kuhu professor van Creveld oli kutsutud esinema. Sellega seoses oli Postimehel erakordne võimalus temaga intervjuud teha ning muuhulgas otsida koos vastuseid praegustele julgeolekuküsimustele.

Martin van Creveld, kuidas te leidsite noore mehena tee sõjaajaloo juurde?

Kui olin 10-aastane ja elasin Tel Avivi lähedal, sattus mulle kogemata kätte Hollandi raamat «Geschiedenis in een Nootedop» («Ajalugu lühidalt»). Sealt mäle­tan peatükke kuningas ­Henri VIIIst, kellel oli ei rohkem ega vähem kui kuus naist. ­Lugu, mis avaldas mulle ­kõige ­rohkem muljet, oli kreeklaste sõda pärs­laste vastu 490–480 eKr. Kreeklased olid arvult väike, aga vapper rahvas. Nad võitlesid palju tugevama vastasega, tehes ülima ohverduse Termopüülide kitsasteel. Mäletan, kuidas lugesin katkendit Leonidasest ja tema 300 spartalasest. Nende kangelaslikkus sütitas mu kujutlusvõimet. Siis ei saanud ma kuidagi üle ka vanade kreeklaste kaunitest templitest ja pealinnadest. Õhtul, kui pidin vanemaid kodu­töödes aitama, jutustasin ­neile kõigest, mida olin päeval lugenud. Juba siis otsustasin, et minust peab saama ajaloolane. Aga arusaamiseks, mida ajaloolased päriselt teevad, kulus mul aastaid. Seda püüan ma mõista ka nüüdsel ajal.

Kas me oleme suutelised mütoloogiliste lugude kaudu midagi õppima? Näiteks Homerose «Ilias» räägib Trooja sõjast ning piiblist pärit lugu Taavetist ja Koljatist kannab edasi sõjalist moraali.

Kõik oleneb sellest, mida me sealt otsime. Kui tahame teada, mida juhitavad raketid ja tuumapommid teevad, siis ei ole Homerosest kasu. Ent kui teemaks on inimeste käitumine, siis on minu vastus kindlasti jaatav. Ega ilmaasjata pannud kreeklased Homerose tekste oma hariduses kesksele kohale. Näiteks Aristoteles luges neid lugusid oma õpilasele Aleksandrile.

Seevastu Taaveti ja ­Koljati lugu võib võtta kui vähemuse taktika harjutust. Sellisena on see asjakohane ka tänapäeval.

Räägime Taaveti ja Koljati loost. Väike, aga tark mees astus vastu füüsiliselt palju tugevamale vastasele. Kui panna see lugu tänapäevaste riikide konteksti, siis mis võimalused on väikeriikidel suurte vastu?

Suurte ja väikeste riikide võrdlus on liiga lihtsustatud. ­Võtame kasvõi Taaveti ja Koljati loo. Tõsi, Taavet oli Koljatist ­palju väiksem ja nõrgem, aga ta oli ka palju nutikam, sest kasutas pika ulatusega relva, millele Koljatil ei olnud mingitki võimalust vastata. Kui analüüsite seda taktikalist olukorda ­lähemalt, siis Taavet mängis õigetele kaartidele ja Koljati võimalused olid eos välistatud.

Kui tuua väikese ja suure võrdlus Balti riikide konteksti, siis vähim, mida te soovite, on astuda Venemaale vastu konventsionaalses sõjapidamises. Tank tanki või hävituslennuk hävituslennuki vastu. Arvestades sõjajõudude vahekorda, ei ole teil mingitki võimalust võitjana väljuda. Teil on sisuliselt kaks valikut. Üks võimalus on ehitada endale tuumarelv, mis aitaks vältida seesuguste konfliktide puhkemist. Teine võimalus oleks valmistuda hästi ­pikaks sissisõjaks, nagu afgaani mudžahiidid pidasid aastatel 1980–1989.

Tuumarelva väljaehitamine tundub paljudele kindlasti provokatiivne samm. Samuti ei ole ma kindel, kas samasugust seisukohta jagaksid ka meie liitlased.

Nõustun. Tuumarelva arendamine võib teid tõesti konflikti viia nii vaenlase kui ka liitlastega.

Seega jääb meile sisuliselt ikkagi sissisõda. Milliseid strateegilisi sõjarelvi me võiksime siis endale esimeses järjekorras soetada?

Mitte ühtegi strateegilist relva, ainult kergemat tehnikat. ­Kõige massiivsemad relvad peaksid olema vaid tankide ja hävituslennukite tõrjeks mõeldud raketid.

Oma loengus soovitasite Balti riikidel Israeli mudeli asemel pöörduda pigem Šveitsi poole. Mille poolest see parem on?

Esiteks, relvad on ühtlaselt jaotatud terve elanikkonna peale. Teiseks, endistel ajateenijatel on väljaõpe nende kasutamiseks. Need omadused on sarnased ka Soomega. Aga Šveitsil on veel üks eelis: maailma parim tsiviilkaitsesüsteem.

25.09.2020 28.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto