See lihtne ja keeruline Olav Ehala

Sandra Uusberg ja Andero Ermel. FOTO: Konstantin Sednev / Postimees

Võib vist julgeda oletada, et Olav Ehala laule teab Eestis igaüks. Rohkem või vähem. Kõigepealt «Nukitsamehe» muusikat ja sealt edasi (või ka tagasi) ehk ka teisi. Olav Ehalat teatakse samuti. Ta ei ole helilooja, kes tegutseks kuskil kulisside taga. Ta on oma muusika nägu ja armastusväärsed tunduvad mõlemad.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ehala muusika on ehalalik, mis omakorda tähendab, et see on originaalne. Teda ei anna segi ajada. Enamasti on see muusika päikeseline («Päikeseratas» on ju üks neist igaühele sujuvalt ja paratamatult alateadvusse vajunud lugusid) või kunstifilosoofilisemat sõnavara kasutades apollooniline. Too apolloonilisus toimib aga pigem pinnavirvenduse kui sügavusperspektiivina, ehkki üks ei välista teist. Ja ärgem omistagem siinkohal ka ühele teisest suuremat väärtust, nagu kiputakse mõnikord pop- ja nn süvamuusikat eristades tegema.

Ehalat on peetud ka nende justkui kahe eraldiseisva sfääri või loogika vahel seisjaks. Tema muusika annab end kuulajale võrdlemisi kergesti kätte, ent mäng ja selle ilu jäävad siiski huvi ning mõnuga jälgitavaks. Ootamatused on samuti üks tema firmamärke.

Apolloonilisus seostub küll eelkõige teatava külmuse ja tehnilise täiuslikkusega, kuid Ehala versioon apolloonilisusest on soojemat sorti. Võib-olla on ta apolloonilisusest valesti aru saanud.

29.09.2020 01.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto