Tiina Tambaum: vanaema telefoni otsas

Tiin Tambaum FOTO: Erakogu

Vanemaealiste elukvaliteeti parandab läbimõeldud meetoditega telefoni kaudu pakutav seltskond, kirjutab  Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur Tiina Tambaum.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Täna on rahvusvaheline vanemaealiste päev. Küllap on enamikul meist kõige sagedasem viis oma ema-isa, pereliikmete ja sõpradega ühendust hoida neile helistades. Kas olete mõelnud, kuivõrd need kõned aitavad vähendada inimese üksildustunnet, luua värskust tema mõtetesse, tunnetada enda vajalikkust ja tajuda rahulolu? Lihtsast mis-sa-teed-kas-kõik-on-korras-kontrollkõnest ei piisa.

Olen märtsikuust alates pidanud regulaarset telefoniühendust oma sõbra, 81-aastase Ainoga. Kuni suveni helistasime kaks korda nädalas, nüüd korra nädalas. Meil pole kordagi õnnestunud rääkida lühemalt kui tund, kuigi piisaks ka 20 minutit kestvast jutuajamisest, et mõjutada meie vaimset ja emotsionaalset tervist. Mida on meil nii palju omavahel rääkida? Kindlasti mitte seda, mida eile telekast nägime või mida lõunaks sõime. Oma igapäevaharjumuste kirjeldamine ei paku rõõmu ja rahuldust. Seda pakub elu mõtestamine, seoste leidmine, uute vaatenurkade avastamine ning läbielatu meenutamine.

30.09.2020 02.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto