Kõik peale hevi on täitsa mõttetu!?

Ansambel Herald (vasakult): Egert Vandel, Jaan Liinat, Sven Varkel, Tauno Nava ja Meelis Endla. FOTO: Mats Õun

Tänavu 20. sünnipäeva tähistav Eesti heviansambel Herald avaldas äsja oma järjekorras neljanda albumi «Kurat», mida esitletakse kontsertidega reedel Tallinnas ning laupäeval Tartus. Bändi tegemistest tuli Postimehele rääkima solist ja peamine laulukirjutaja Sven Varkel. Kuna tunneme kauem kui kolm kümnendit, võtsime vabaduse teineteist vestluse ajal sinatada.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Niipea kui mu mõte läheb Heraldile, hakkab mingi maskuliinse falsetiga hääleke peas laulma: kõik peale hevi on täitsa mõttetu...

(Naerab.) See on Heraldi esimese solisti Mart Kalveti kirjutatud tekst. Laul nimega «Hevilihas». Suurepärased sõnad, mis võtavad kogu selle hevi-klišee väga hästi kokku. Meil on peale selle veel paar lugu, mis on puhas hevihuumor, enda üle irvitamine.

Samas on selles iroonias kindlasti mingi sisemine ja siiras tõde. Kui olla neid ridu lauldes laval ning vaadata higiseid ja õnnelikke silmapaare publiku hulgas, siis on võimalik selle väitega isegi samastuda ning seda tõsiselt võtta. Sest sel hetkel, kui sina kütad bändiga rahvale hevi ning näed, et see läheb kui kuumale kerisele, ongi kõik muu peale hevi täitsa mõttetu. (Naerab.)

Kas Heraldi kuulajate hulgas on rahvast, kes ei saa aru, et otsapidi on see väide (enese)irooniline?

Raske öelda. Aga see on küll selge, et ainuüksi Eestis elab sadu inimesi, kes on 100 protsenti selle hevielu sees; kes võtavad seda kõike väga tõsiselt; kes on hevikad 24/7. Mis on mõistagi väga armas ja otsapidi ka imetlusväärne. Aga samas tuleb tunnistada, et seal kuskil lähedal on naeruväärsuse piir. Oleme bändina püüdnud seda piiri endale ikka teadvustada ning seega hoidume näiteks laval sukapükste kandmisest. (Naerab.)

Kuipalju on 24/7-hevikaid Heraldi koosseisus?

Tegelikult pole ühtegi. Me kõik oleme mõistagi hevi-, roki- ja bluusi juurtega ning armastame ja hindame erinevaid selle žanri artiste, kuid üldiselt oleme eelkõige töö- ja pereinimesed.

Mis tööd te teete?

Mina olen IT-mees, tegelen arvuti tarkvara ja programmeerimisega. Kitarrist Egert teeb teadust Tallinna Ülikoolis, erialaks järvede bioloogia. Teine kitarrist Tauno peab Läänemaal talu ning tegeleb ehitusega, on pigem raske füüsilise töö mees. Bassimees Meelis tegeleb käsitööga, teeb klaasikunsti. Trummar Jaan on ravimifirmas logistik.

Kuidas Heraldi lood sünnivad?

Muusikat kirjutavad meil kolm meest. Mina umbes poole kõigist lugudest. Kitarrist Egert kirjutab umbes veerandi. Igal albumil on olnud paar lugu ka teiselt kitarristilt Taunolt. Sõnad on ka enamasti minu tehtud, aga Egert on oma lugudele sageli ise kirjutanud. Näiteks uue albumi nimilugu «Kurat» on läbinisti tema oma.

Kust pärinevad sinu loomingulised ideed?

Muusika sünnib enamasti ikka muusikast. Kui kuulan kodus klassikalist hevi – artiste nagu Iron Maiden, Judas Priest, Accept, Dio, U.D.O. jt – paneb see mul alati sees mingisuguse oma loo käima, mis võib endale päris originaalne tunduda. Ent kui seda prooviruumis teistele ette mängida, siis selgub sageli, et nad on seda juba kuskil kuulnud. Ning mingis hoopis vanemas ja paremas esituses. (Naerab.)

Klassikaline hevi on vist žanr, kus on päris keeruline midagi originaalset teha?

Jah, ma oleme bändina endale juba ammu teadvustanud, et hevis on niikuinii kõik juba teiste meeste poolt sada korda ära tehtud. Siis jääbki valik: kas püüda olla iga hinna eest väga eriline või leppida sellega, et sa oled see, mida sa kuulad. Herald on leppinud sellega, et me oleme see, mida me kuulame ja armastame.

Me oleme klassikaline hevibänd, me ei tegele žanripiiride nihutamisega. Samas pole me neis piirides kinni, vaid oleme vabad nende piiride sees. See on omamoodi tunnetatud paratamatus. See sobib meile.

30.09.2020 02.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto