Arvustus ⟩ Päikese hullus ja neetud tsivilisatsioon

Jeremy Shaw, kaader teosest «Liminals» (Liminaalid), 2017/kunstniku ja König Galerie loal. FOTO: Kaader teosest

Kuhu kaob energia? Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) on avatud näitus «Tiiger ruumis», mis selle küsimusega jõudu katsub. Näituse pealkiri on võetud sensatsioonilise prantsuse filosoofi Georges Bataille’ raamatust «Neetud osa» (1949), mis esitab tema üllatava nägemuse maailma toimimisest. Näitusel näeme rida töid, mis energia vallandumist või kasutamist mõnest ootamatust aspektist vaatlevad.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Georges Bataille’ arusaam energiast oli tavatu, kuid väga lihtne. Päike kallab meie planeedile lakkamatult energiat, mille tulemusena Maal on tekkinud elu. Energia pidev juurdevool loob liiasuse, ülekülluse, mille elu peab kuidagi ära kulutama.

Niimoodi sünnib eluvormide mitmekesisus, ruumiline laienemine, üksteise söömine ja keeruliste organismide perioodiline lagunemine. Kõigest sellest pole aga ikka veel küll: kogu aeg tekib energia ülejääk, «neetud osa», mis tuleb kuidagi ära kulutada. Niisugust kulutust nimetab Bataille puhtaks kulutuseks.

Bataille määratles oma nägemust üldise ökonoomiana. Sellele vastandas ta piiratud ökonoomia, ehk siis tavapärase arusaama energia kokkuhoiust kui ökonoomsusest. Üldises ökonoomias pole ökonoomne mitte kokkuhoid, vaid vastupidi, just üleliigse energia kulutamine. Kes sellega kõige paremini toime tuleb, on üldises ökonoomias võitnud.

Bataille’ meelest oli põhiline see, kuidas kulutada ülejääki võimalikult suurejooneliselt ja kaunilt. Kui see ei õnnestu, vallandub üleliigne energia ikkagi, aga inetult.

Näitusel «Tiiger ruumis» pole ühtegi tööd, mis Bataille’ ideed otsesõnaliselt illustreeriks. Selle asemel lähenetakse teemale kaudselt, kavalusega, nii et alles teosesse süvenedes saame aimu, kuidas võib üks töö olla teisega seotud. Nii esitab näiteks Julian Charrière mitu suurt värvipilti Bikini atollist, millel näeme heledaid tähne nagu kahjustusi – selgub, et tegu on tuumakatsetuste kiirguse jäljega. Ana Vaz näitab radioaktiivset aeda Fukushimas, esitades õisi välkuvate plahvatuste seeriana.

Kristina Õllek tegeleb sinivetikate vohava õitsenguga, kus «liigne energia loob rohelise mürgikokteili», Karl Sjölund aga lavastab objektiteatri Rödbergeti fordist leitud asjadest, kus peale militaarsete esemete leidus hulgaliselt seitsmekümnendate aastate pornoajakirju. Martta Tuomaala peab energiateemalise loengu, sõtkudes samal ajal innukalt treeningrattal. Kokku esineb näitusel üheksa kunstnikku, kõiki ei jõua siin mainidagi.

Kokku moodustab see üpris haralise koosluse ja nii tekibki küsimus, mis on näitusel esitatud töödel ühist? Võib väita, et kõik tööd lähtuvad ühest ja samast üldise ökonoomia käsitusest. Kuid mida tähendab see tänapäeval? Kas pole maailm vahepeal tublisti muutunud? Mille poolest meie tsivilisatsioon varasematest erineb?

30.09.2020 02.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto