P, 25.09.2022

Telesarja arvustus ⟩ Telesarja arvustus: alatu spioon ja õilis luuraja

Hendrik Alla
, toimetaja
Telesarja arvustus: alatu spioon ja õilis luuraja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tambet Tuisk on negatiivseid tegelasi mängides endale juba arvestatava renomee loonud ega hoia seda küünalt vaka all «Reeturiski». 
Tambet Tuisk on negatiivseid tegelasi mängides endale juba arvestatava renomee loonud ega hoia seda küünalt vaka all «Reeturiski». Foto: Kalle Veesaar

See on nüüd jälle uutmoodi ja suur tükk, mida Martin Alguse ja Ergo Kulla kõikvõimalikes žanrites karastunud lahingupaar hammustama läks: teha üks kvaliteetne spiooni­põnevik. Kuueosalise sarja «Reetur» sündmustik paigutub 2000. aastate algusesse, kui Eesti on liitumas NATOga ja igasugune info, mis sedakaudu liikuma hakkab, Vene luurele rammus maiuspala.

Nimitegelane Alfred Vint (Tambet Tuisk) on endine miilits, nüüdne juhtiv ametnik Eesti politseis, kes aga lahkub sealt «omal soovil» kohe sarja alguses, sest on ilmselt rahakotid segi ajanud. Kuna ta kohe pärast seda maandub mõnusal kohal kaitseministeeriumis, värbabki FSB mehe mingitele minevikuseikadele rõhudes naksti nagu küpse maasika.

Mulle meeldib Alguse/Kulla maailmaloomise juures, et nad ei ole hakanud hambad ristis mõnda külma Skandinaavia noir’i odavat koopiat tegema, vaid loonud päris eheda 90ndatest väreleva Ida-Euroopa keskkonna. See on ka muidugi värvivaene ja sünge, aga see räpp ja pori on ikka meie oma, enamiku vaatajate jaoks isiklikult läbi tunnetatud. Teistpidi pole mõtet siin autentsuses piinlikult näpuga järge ajada, mingi mundrimuster või ajastusse sobimatu tehnikavidin ei puhu põhiloo juures pilli. Kiita tahan pildi ja heli tehnilist kvaliteeti, selles suhtes väga kena produktsioon.

Märksõnad
Tagasi üles