Koomikast ja korrektsusest kaheperepidamises

Tükis «Võrku püütud» mängivad Margus Tabor ja Rait Õunapuu.  FOTO: Heigo Teder

Ray Cooney ja tema ustekomöödiad on omaette fenomen. Publik tervitab Cooney teoseid avasüli, ent läheb teatrisse siis tihti teise mentaliteediga kui muidu. Ei minda ennekõike vaatama, mis laval juhtub või kuidas juhtub, vaid mida see publikuga teeb. Teisisõnu, kas naerda ka saab. Ugala lavastuse «Võrku püütud» puhul on see vastus jah.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Nüüd aga põletavuse järjekorras järgmiste küsimuste juurde: mis, kuidas, miks. Sisu poolest on «Võrku püütud» üks ilmatuma jabur lugu paadunud kaheperepidajast John Smithist (Margus Tabor), kelle ulaelu jupp jupi haaval saladuseloori kaotab. Kahetunnise kaose lõpetab well-made selgus ja vastuse saavad ka need küsimused, mida publik poleks küsida osanudki. Saatus on siis rääkinud – prožektorid välguvad Johni ümber karmilt kui Zeusi nooled (valguskujundaja Mari-Riin Paavo).

Ometi võiks seda farssi lausa rohkem Johni üürniku Stanley Gardneri (Rait Õunapuu või Vallo Kirs) sõuks nimetada. Seni kuni pereisa oma kahe kodu vahet saalib, langeb sündmuste tegelik koorem Stanley peale. Tabor saab laval muidugi korralikult võimelda – seda nii otseses kui ka kaudses mõttes – ning lasta oma tegelasel kasvada meelekindlusest meeleheitesse ja tagasi, kuid vastutust eelistab tema John ikka Stanley peale lükata.

01.10.2020 03.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto