«Meie lapsed on viletsamad kui penid!»

Teffi alias Nadežda Aleksandrovna Lohvitskaja (1872–1952). FOTO: Erakogu

Jalutasin rahulikult Tartu kesklinnas koeraga, nägin üle tee teist pea sama suurt koonukat. Too tormas kohale ja lõi hambad minu oma turja. Üritasin lahutada kahte purelejat, kes kaalusid kokku rohkem kui mina. Avastasin, et vihmavarjust võib olla kasu. Teise koera omanik tuli vaiksel sammul kohale, ei öelnud sõnagi, ei võtnud peast kõrvaklappe, haaras oma koeral natist, sest koer jalutas koos temaga lahtiselt, ja läks edasi. Vaatasin oma koera üle, natuke verd, seekord pole vaja õmmelda. Selline võib olla tänapäeval elu.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sajandi eest oli elu muidugi teine. Nadežda Aleksandrovna Lohvitskaja (1872–1952), kelle kirjanikunimi oli Teffi, räägib augustis eesti keeles ilmunud raamatus «Šampanja teetassidest. Minu viimased päevad Venemaal» kodumaalt lahkumisest. Üle Venemaa kuulus kirjanik ja följetonist, kelle kohaleilmumisest hakati sosistama igas laevas, rongis ja linnas, võtab 1918. aasta sügisel vastu ettepaneku sõita Moskvast korraks Ukrainasse, et esineda seal kirjandusõhtutel.

Ta reisib koos tundmatu impressaario Guskiniga, kelle läbirääkimisoskused kuluvad marjaks ära, tuntud humoristi Arkadi Avertšenkoga ja väikese näitlejate seltskonnaga. Ühel neist on kaasas pekingi paleekoer, kes istub süles. Rongis aga ei meeldi eidekestele, et koera kaasa veetakse. Kui üks näitlejanna ütleb, et koer ei võta kelleltki kohta ära, kostab röögatus: «See kübaraga siin ütles, et meie lapsed on viletsamad kui penid» (lk 25), reisiseltskonda ähvardab peksasaamine, aga nende õnneks läheb rahva tähelepanu ootamatult üle tamburis ulguvale vargale, keda tahetakse vaguni alt läbi tõmmata.

Teffi on avaldanud oma mälestused Pariisis rohkem kui kümme aastat pärast sündmuste toimumist, aga ta kirjeldused on värsked, humoorikad ega anna hinnangut («Guskini välimus muutus otsemaid ja kummalisel kombel, kohe kui ta vagunisse ronis. Näis, nagu oleks ta oma kümme päeva teel olnud, kusjuures eriti metsikutes tingimustes: tema saapapaelad tulid lahti, krae kukkus ära ja ilmnes, et kõrisõlme alla oli vasest kraenööbist tekkinud ümar roheline märk», lk 23).

Rongisõit, mis viib äsja iseseisvunud Ukraina poole, katkeb piirijaamas eikellegimaal, kus märatsevad bolševikud. Seal tõstab pisike, Robespierre’i hüüdnime saav komissar nad rongist maha, et korralda kohalikele kontsert. Robespierre kannab uut hiigelsuurt kopranahast kasukat, mis lohiseb maad mööda järel ja millel on selja peal auk, mida ümbritseb tume laik.

02.10.2020 05.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto