Juhtkiri: nalja viimne kants?

  • Nali on läänemaailma pärisosa
  • Poliitkorrektsus ähvardab huumorit
  • Niiviisi astume totalitaarsuse poole
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Sari «South Park», millest on juttu tänase lehe lisas Arvamus ja Kultuur, on üks viimaseid tõeliselt krõbeda nalja varjupaiku. Nali, ka enda ja teiste pühaduste üle nalja viskamine on lääne kristliku maailma pärisosa ammustest aegadest.

Ka kõikvõimalike vähemuste ja enamuste üle nalja tegemine ei ole kurjus ega «mikroagressioon», vaid on ajast aega olnud eelkõige otsetee nii teistsuguste inimeste kui ka päriselu segaste olukordade mõistmise või vähemalt keerukusega leppimise poole. Naljal, tundub, ei lähe aga praegu isegi läänemaailmas ja Eestis sealhulgas just eriti hästi.

Kui pool sajandit tagasi murdis tabusid Monty Python, siis toimusid Inglismaal pikad-pikad vestlussaated, kus toonaste noorte meeste naljade üle pahandasid vanad kirikumehed. Vabadus teha krõbedaid ja muuhulgas kellegi meelest pühadust teotavaid nalju jäi siiski peale. Vabadus liikus üha tõusvas joones, jõudes 1990ndatel meilegi, mille üle olime siiralt õnnelikud. Jätkuks vaid fantaasiat ja teravmeelsust… Viimased paar kümnendit on aga üha kasvanud hoopis naljavaen.

Nali ei pruugi üldse olla naljaasi, kogesime viis aastat tagasi, kui Prantsusmaal mõrvasid islamiterroristid kaksteist huumoriajakirja Charlie Hebdo toimetuse liiget. Üle vaba maailma levis kulutulena komme pildistada end sildiga «Je suis Charlie» (e.k olen Charlie) ja sedasama tegime meiegi Postimehe toimetuses näitamaks, et hirmutajatele ei vannuta alla. Alles äsja, eelmisel pühapäeval pussitas järjekordne islamiterrorist Charlie Hebdo toimetuse kunagises asukohas kahte inimest. Selle ajakirja toimetus töötab aga siiani salastatud asukohas. Kas hirmutajate sõnum on lõpuks ikkagi võitnud?

Naljal, tundub, ei lähe aga praegu isegi läänemaailmas ja Eestis sealhulgas just eriti hästi. Kui me krõbedal naljal kaduda laseme, siis astume pika sammu totalitaarsuse poole.

22

Kramplik tõsimeelsus ja naljavaen hiilivad aga loomulikult ringi meie oma kultuuriski, nii Eestis kui ka läänemaailmas laiemalt. Niinimetatud poliitiline korrektsus ühes väga veidra usuga, justkui oleks kedagi häiriv sõna võrdsustatav teise inimese füüsilise ründamisega, on üks neist hiilijatest, millel tasub silma peal hoida. Kuigi alguses on sõnapaar «poliitiline korrektsus» ja selle mõte imporditud läänemaailma maoistide ja teiste äärmusvasakpoolsete poolt, ei ole see jätnud puutumata ka ennast keskpõrandale või poliitilise spektri paremasse serva arvajaid. Vaadake, kuidas meiegi äärmuskonservatiivid on sõnades küll poliitilise korrektsuse vastased, ent kui keegi nende arvel nalja teeb, siis on hala lahti ja varsti liiguvad siia ja sinna kummalised kaebekirjad. Mõistmata, et avaliku elu tegelasel on enamasti vast siiski targem isegi solvav nali alla neelata ja end väärikana näidata, kui hakata naljameestega kohut käima.

Eelnevast on välja kasvanud uus laine, mis püüab ära kaotada igasugused naljad valitud vähemuste suhtes. Kuni selleni välja, et aastakümneid inimesi lõbustanud sarjades ei tohtivat enam parodeerida võõrapärast aktsenti jne. Rumalatele ideoloogilistele nõudmistele antakse alla. Ei suudeta ennast kaitsta nende eest, kes ei saa aru ei naljast ega sellest, mismoodi nali inimestel paratamatult keerulises maailmas olla ja ilmaelu veidrustega leppida aitab. Kui me krõbedal naljal kaduda laseme, siis astume pika sammu totalitaarsuse poole.

02.10.2020 05.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto