R, 1.07.2022

Kohtumispaika Vene saatkonna ees ei muudeta

Teet Korsten
, ajakirjanik
Kohtumispaika Vene saatkonna ees ei muudeta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 12
Pikett Vene saatkonna juures. Tarmo Kruusimäe on oma kaaskonnaga käinud kuus aastat igal neljapäeval Vene saatkonna juures piketeerimas.
Pikett Vene saatkonna juures. Tarmo Kruusimäe on oma kaaskonnaga käinud kuus aastat igal neljapäeval Vene saatkonna juures piketeerimas. Foto: Tairo Lutter

Juba seitsmendat aastat on Venemaa Föderatsiooni saatkonna esisest saanud kohtumispaik, mida ei saa muuta. Neljapäeviti kell neli päeval kogunevad sinna inimesed, kellele pole ükskõik, mida Vene riik Ukraina vastu on teinud ja endiselt teeb

. Luuletaja ja ajakirjanik Juku-Kalle Raid on Vene saatkonna ees toimuval piketil mitmel korral osalenud ning läheb sinna veel. «Põhjuseks üks ja sama asi: aeg-ajalt peab läbi astuma, et mitte lasta situatsiooni nii-öelda igapäevapildist minema libiseda. Inimeste mugavus­tsoon on kirjeldamatu. Seda tuleb aeg-ajalt mudida, et meenutada: asjad, mis tunduvad meist kaugel olevat, ei ole seda mitte. Eestis oleks loll mõelda, et Venemaa ei taha siin teha sama, mis Ukrainas. Lihtsalt praegu ei ole tal sobivat võimalust,» räägib Raid.

Juku-Kalle Raid leiab, et Vene saatkonnale «Kojamehe bande» kindlasti ei meeldi. Et see on nagu suur ja põletikuline paise, mis kord nädalas Vene saatkonna mitte kõige ilusama näo keskele ilmub. «Kui neil oleks vähegi voli, ajaks nad need kojamehed veekahuriga laiali. Kui küsida, kas see mõjutab olukorda Ukrainas, siis on see veidi vildakalt püstitatud mõte. Otse loomulikult ei tähenda see paari tuhande kilomeetri kaugustes lahingutes midagi. Aga see on nagu roostes haaknõel tagumikus. Ja see ei tuleta sõda meelde Vene saatkonnas peesitajatele, vaid kõigile möödujatele. See on tänavapildis, ei lase asjal hajuda,» leiab Raid.

«Kojamehe bandest» saab kõnelda, sest alates 1. oktoobrist kurikuulsal aastal 2014, mil okupeeriti/annekteeriti Krimm ja algas «kodusõda» Ida-Ukrainas, korraldab just Tarmo Kruusimäe alias Kojamees saatkonna vastas iganädalast protestimeeleavaldust.

Vene saatkonna poolt vaadatuna on eriti halb, et ei lärmata asjata. «Ei saa öelda, et Ukrainas pole sõda, minge minema, kutsun politsei. Ja oleks see kestnud mõne nädala – sitta sellest: väsivad ära ja lähevad laiali. Aga Kojamees on teinud seda iidamast-aadamast,» tunnustab Tarmo Kruusimäed Juku-Kalle Raid.

Inimõiguslane Jevgeni Kristafovitš meenutab, et piketile saatkonna ees pööravad eriti tähelepanu turistid, kes neljapäeviti Tallinna vanalinna satuvad.

«Kohtusin paar aastat tagasi ühe Vene kodanikuga, kes rääkis mulle, et nägi mingeid inimesi Vene saatkonna ees. Ja et nad rääkisid seda, mille eest pannakse Venemaal vangi. Kui ütlesin, et seda tehakse iga nädal ja juba aastaid, oli ta täiesti šokeeritud. Ja ta küsis: kes rahastab? Pidin tunnistama tõtt, et keegi ei rahasta ja seda tehakse vabast tahtest,» muigab Kristafovitš.

Putini-meelsed demonstratsioonid üle Euroopa ja ka USAs on eranditult orkestreeritud. Ja sestap Venemaalt pärit inimesed kahtlustavadki, et sellised tegevused on kooskõlastatud mingi keskuse poolt.

Räägitakse vaid sanktsioonidest

«Palgalistelt putinistidelt ostetakse raha eest teenust. Neil on raske aru saada, et keegi mõtleb ja teeb midagi ise. Kõnealune inimene polnud otse ei poolt ega vastu, aga ta imestas, et meie protestijad teevad seda omast vabast ajast ja vabatahtlikult. Ta jäi ka pärast minu seletust väga skeptiliseks,» ütleb Kristafovitš.

Maailmas oma kestuse poolest üpris unikaalse protestiaktsiooni isa, praegu riigikogus rahvast teeniv Tarmo Kruusimäe leiab, et talle on piketi korraldamiseks vajaliku oskusteabe ja visaduse andnud kindlasti ka Eesti jalkafänne koondava, 2001. aastal asutatud Jalgpallihaigla-nimelise MTÜ ligi kümne aasta pikkune juhtimine.

Kojamees leiab, et asja nimi, mis teda kindlal nädalapäeval kodust välja ajab, on solidaarsus. «Maria-Ann Kelam, kes aastaid Washingtonis Eesti vabaduse eest piketeeris, saab sellest aru. Kõige tähtsam on, et sind pole unustatud. Praegu on Ukraina ikkagi unustatud. Enam ei räägita sellest, et inimesi hukkub seal iga päev, räägitakse sanktsioonidest. Võib jääda ekslik tunne, et kunagi oli Euroopa ühes suuremas riigis konflikt. Ja kes seda praegu mäletab,» räägib Kruusimäe.

Teine asi, mis Kruusimäele tähtis, on see, et Putini-Vene propaganda järgi vähemalt Hitleriga võrdne kurjus – Lääne-Ukraina aktivistide liikumine Parem Sektor – on tekkinud Lvivi jalgpallifännidest.

«Hiljem lisandusid ka teiste klubide ultrad, kes läksid Maidanile, panid oma sadakonnad välja. Neist läksid väga paljud ka vabatahtlikuna rindele. Neid hukkus väga palju – neil polnud sageli kiivreid, olid vaid punamustad pearätid.

Ka neil fännidel on moraalne õigus näha oma riigi koondisi ilusaid võite saavutamas. Neil oli õigus vaadata oma lemmikklubide mänge mujal ja… Siis tahetakse nende riik ära võtta või tükeldada. Nad olid valmis ohverdama oma kodumaa eest kõige kallima – oma elu,» räägib Kruusimäe. Piketti Pikal tänaval on rünnanud aastate jooksul erinevad Vene trollid. Vahel on karjutud ja sõimatud.

Kojamehe sõnul on «Gorjatši estonski paren» («Keevaline eesti mees», GEP – toim) sageli nii külma kõhuga, et teda on raske morjendada. Ta meenutab 2015. aasta jaanuarit, kui olid parajasti õigeusklike jõulud ja linn oli vene turiste täis.

«Oleme seal Pahandusega kahekesi, seisame ja siis tulevad mingid tegelased, kes karjuvad meid sinna saatkonna seina külge kinni. Kui korraks nende kisa vaibus, teatasin neile, et: «Вы знаете, что никакой Великой Отечественной Войны не было? Была просто немецкая гуманитарная помощь Москве.»* Siis nad jälle karjuvad ja nii edasi,» muigab Kojamees.

Vaja sõna sekka öelda

Kas talle meeldib siis spetsiaalselt ärritada? «Ma tahan ju ka sõna sekka öelda. Mitte et keegi tuleb ja karjub.»

Suurim tunnustus, mille Tarmo Kruusimäe oma vastava tegevuse eest seni on pälvinud, on talle 2019. aastal Ukrainlaste Maailmakongressi antud Püha Volodõmõr Suure medal, mida väljastatakse vaid kord viie aasta jooksul. Samal ajal pälvisid selle Ukraina tervishoiuministri kohusetäitja Ulana Suprun, Horvaatia peaminister Andrej Plenković, Kanada endine peaminister Stephen Harper, USA esindajatekoja liige, kongresmen Sander Levin ning postuumselt USA endine senaator John McCain.

Tarmo Kruusimäe usinamad kaaslased on olnud Ants Erm ja Aivar Kivisiv, aga aastate jooksul on piketil osalenud ka sajad teised aktiivsed inimesed – teiste seas tähtsad ühiskonnategelased.

* «Teate, et mingit suurt isamaasõda ei olnud? Oli vaid Saksa humanitaarabi Moskvale.»

Märksõnad
Tagasi üles