Arvustus ⟩ Naeruvääristatud vanadusnõtrus

Gaetano Donizetti «Don Pasquale» uuslavastus Estonias. Priit Volmer ooperi nimirollis. FOTO: Rünno Lahesoo

Pole vist ühtegi teist suurt ja elujõulist kunstižanri, mis oleks niivõrd kinni ühes möödunud ajajärgus, kui seda on ooper, mis elab veel tänaselgi päeval peaaegu täielikult 19. sajandil sündinud teoste sümboolsest ja füüsilisest kapitalist. Ja see tänane päev, lubage meenutada, asub 21. sajandi esimese veerandi lõpus.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Meie ooperiteatrite repertuaaripoliitikat ja ooperikülastajate maitse-eelistusi vaadates võib järeldada, et ooper saavutas žanrina 19. sajandi suurte meistrite töödes oma täiuse, ammendas oma sisemise potentsiaali, sai justkui lõplikult valmis. Koguni niivõrd, et hiljem loodud ooperiteosed mõjuvad sellel foonil justkui post-ajaloolistena – kutsumata külalistena, kes jõudsid peole alles siis, kui laua ääres olid kõik kohad juba võetud.

Meie ooperimajadesse pole asja ei moodsatel (Strauss, Berg, Šostakovitš, Britten jt) ega nüüdisaegsetel klassikutel (Glass, Adams, Saariaho, Adès jne), kuid üle-eelmise sajandi tippheliloojate tippteosed, mis on üksnes kinnistanud oma staatust žanri aegumatute visiitkaartidena, käivad üle lava samasuguse regulaarsuse ning vääramatusega nagu ühistransport üle suurlinna keskväljaku.

Viimane kümnend on kujunenud Eesti ooperiskeenel üllatuslikult eelkõige Gaetano Donizetti (1797–1848) retrospektiiviks. Vanemuises esietendusid «Maria Stuarda» (2011) ja «Lucia di Lammermoor» (2016), tuleva aasta märtsis jõuab samas lavale «Linda di Chamounix». Estonia tõi lavastusena viimati välja «Armujoogi» (2014), kontsert­ettekandes ka «Poliuto» (2009) ja «Anna Bolena» (2016). Pärnu ooperipäevade publik sai 2016. aastal näha ja kuulda Donizetti loomingulise pärandi marginaaliasse kuuluvat muusikadraamat «Peeter I». Reedel esietendus Estonias «Don Pasquale». Kaheksa teost tosinkonna aastaga – pole paha!

Vanamoodsuse võlu ja valu

Moodne ooper elab suurtel lavadel mitte niivõrd uute teostena, mille muusikaline ja sõnaline dramaturgia vastab ajastuväärilisuse abstraktsele ideaalile, vaid lavastusliku režii tüübina, katsena kallata vana veini uutesse lähkritesse. Traditsioonil, mis püüab vanu klassikastaatuses oopereid lavastuslikult ja lavastusdramaturgiliselt kaasaegseks tuunida, on tänaseks päris pikk ajalugu.

Vormivõttest, mis mõjus veel veerand sajandit tagasi suhteliselt värske ning heas mõttes skandaalsena, on nüüdseks saanud turvaline valik, kommertslik klišee, avangardsuse ja modernsuse simulatsioon. Et seda tulemuslikult rakendada, on vaja mitte enam üksnes suuri mune, vaid ka maitset ja mõistust.

Kogu ärksam osa kultuurist on ühel või teisel moel ja määral võitlus klišeede vastu, püüd hoida nendega pikivahet. Praktikas tähendab see, et paljud loojad, kel pole soovi ja/või suutlikkust jõuda isikupärase väljenduslaadini, peavad paratamatult (ja sageli enesele teadvustamata) valima olemasolevate klišeede vahel.

Estonias «Don Pasquale» (1843) välja toonud Itaalia lavastusbrigaad on eelistanud 21. sajandi klišeedele 19. sajandi omi. Kallanud vana veini tagasi vanasse lähkrisse. See on kui just mitte hea lahendus (esteetikas pole või vähemalt ideaalis ei tohiks olla ühtegi a priori head lahendust), siis kindlasti väga aus lahendus.

Lavastaja Giorgio Bongiovanni pole pannud Donizetti ooperisse midagi, mida seal juba ei ole. Ta on teinud sisuliselt üksnes näitejuhi tööd. Meie ajastul, kui ooperikunsti kontekstis räägitakse alates barokiajast pikalt valitsenud solisti-, dirigendi- ja/või heliloojaooperi asemel juba paar-kolm kümnendit peamiselt lavastaja-, dramaturgi- ja kunstnikuooperist, mõjub selline lähenemine ning selle praktiline tulemus lootusetult vanamoodsana. Aga kes ütles, et lootusetult vanamoodne ei või juba varsti olla uus ülimoodne?

Sellisel lähenemisel on mitu vaieldamatut voorust. Lavastuskeel, mis hoidub kontseptualismist ja provokatsioonist, teenib suuresti üksnes olemasolevat lugu ning teeb laval ruumi muusikale. See on turvaliselt lollikindel nii tegijate kui ka publiku seisukohast, kuna välistab vastavalt võimaluse, et tulemus kaldub maitsetustesse ja/või jääb arusaamatuks.

Bongiovanni lavastus on pelgalt illustratiivne. Siin pole teist plaani, (enese)irooniat, camp-esteetikat vms. Ei midagi, mis püüaks originaaliga dialoogi astuda; ei midagi, mis püüaks originaali üle kirjutada; ei midagi, mis häiriks ja ärritaks. Kuid otsekui sama mündi teise poolena pole siin midagi, mis kas emotsionaalses, intellektuaalses ja/või esteetilises plaanis kuidagi puudutaks.

Mäng ühte väravasse

«Don Pasquale» Estonia uuslavastus on fantaasiavaene, isikupäratu, hillitsetud, meeldejäämatu ja kahjuks ka mitte eriti meelelahutuslik. Sellesse tulemusse on tugevalt panustanud nii lavastaja, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik kui ka valguskunstnik, kes kõik kolm on pärit Itaaliast, ning iseäranis lavastusdramaturg ja koreograaf, kes ei tule kuskilt, sest neid polnud – kui uskuda kavalehelt loetut ning lavalt nähtut – üldse kaasatud.

05.10.2020 07.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto