Maarja Vaino: kuidas reguleerida viha?

Maarja Vaino. FOTO: Mihkel Maripuu

Tunde- ja mõttemaailma reguleerimine seadustega on protsess, mille lõpus ei saa olla muu kui inimsuse kadumaminek, kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mõne protsessi puhul on ilmne, kuhu asi välja viib, kui seda protsessi miski ei väära. Nii näiteks on kindel, et kui saagida puud, kukub puu lõpuks maha. Või kui lasta vett klaasi, siis ühel hetkel saab klaas täis ja hakkab üle ajama. Lihtsad füüsikaseadused. Millegipärast ei taheta aga uskuda, et teatud vääramatud seaduspärad kehtivad samamoodi ka ühiskondlikes arengutes. Vastupidi: ühiskondlike protsesside puhul võib kohata palju soovmõtlemist. Näiteks eeldatakse, et kui Eestisse tuleb igal aastal natuke uusi sisserändajaid, siis see ei vii vääramatult sinnamaani, et mõne aja pärast on neid juba paljuke. Ja et pikemas perspektiivis on uusasunikke rohkem kui põlisrahvast. Samuti näib osale inimestest, et kui hakata seadusega reguleerima inimeste õigust oma mõtteid ja tundeid väljendada, on selle tagajärjeks suurem sõnavabadus ja paremad inimesed, mitte aga tsensuur ja väiklane pealekaebamisühiskond. Sellises kontekstis muutub jälle aktuaalseks Franz Kafka romaani «Protsess» tuntud alguslause: «Keegi pidi Josef K. peale valetanud olema, sest ilma et ta midagi kurja oleks teinud, võeti ta ühel hommikul vahi alla.»

Just sellised mõtted tekivad, kui vaadata põhjendusi, miks peaks Eesti vastu võtma vihakõneseaduse, mida direktiivina meile peale surutakse. Tegemist on hea näitega sellest, kuidas soovmõtlemisega püütakse eirata reaalsust. Kui midagi ära keelata, siis seda lihtsalt ei olegi enam olemas?

Pole kahtlust, et vihakõne teema on tugevalt politiseeritud nähtus, mille taustal kumab tahe senisest tõhusamalt tasalülitada nn teisitimõtlemist. Jälle on ühel pool «head» inimesed, kes soovivad kurjust maa pealt kaotada ja teisel pool «halvad», kes ilmselt kehastavadki seda kurjust ja kelle karistamine valede mõtete eest on järelikult õigustatud.

Aga jätaks poliitilised motiivid seekord kõrvale. Ja keskenduks hoopis vihakõne seadusele kui kultuurilisele fenomenile. Sest laias laastus peegeldab vihakõneseaduse idee nähtust, mida võiks nimetada süvenevalt bürokratiseeruvaks ühiskonnakorralduseks. Sellist reguleerimist vajab maailm, kus elementaarsed moraali- ja eetikanormid enam ei toimi. On olemas ilus väljend «kirjutamata seadus», st tavad ja traditsioonid, mida ühiskonnas järgitakse. Ühelt poolt on see nn rahvatarkus, teisalt kristlik kultuuriruum, mis (Euroopas) on vorminud üldist moraali ja tundeellu puutuvat.

Inimeste tundeskaala on üldjuhul lai. 

07.10.2020 09.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto