T, 6.12.2022

INTERVJUU ⟩ «Iga eseme juures siin näitusel on midagi saladuslikku»

Juhan Raud
, toimetaja
«Iga eseme juures siin näitusel on midagi saladuslikku»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Khonsuirdise sarkofaag. Detail. Hilis-Egiptuse periood (722–332 eKr) Egiptus. 
Khonsuirdise sarkofaag. Detail. Hilis-Egiptuse periood (722–332 eKr) Egiptus. Foto: Museo Egizio
  • Loendamatu hulk jumalaid
  • Elavate ja surnute maailm
  • Vana-Egiptus ja loomad
  • Mida on ühist Harry Potteril ja Vana-Egiptusel?

Vana-Egiptusega seostub igaühele palju põnevaid asju: vaaraod, muumiad, looma peaga jumalad... Alates 10. oktoobrist saab Kumus näha eesti esimest Vana-Egiptuse kunsti suurnäitust, kus mitmed neist asjadest on esmakordselt siinmail nähtaval.

Näitusel «Egiptuse hiilgus. Niiluse oru kunst» on väljas 200 eset, nende seas on sarkofaagid, muumiad, maagilised amuletid, igasugused hauapanused ja skulptuurid, mis kõik aitavad iidset ja mütoloogilist maailma meile lähemale tuua. Tuhandeid aastaid vanad artefaktid pärinevad ühest maailma olulisemast Vana-Egiptuse kollektsioonist – Museo Egiziost Torinos Itaalias.

Seal asub üks suurimaid Vana-Egiptuse kogusid terves maailmas. «Need esemed näitavad meile, mismoodi vanad egiptlased elu ja maailma enda ümber mõistsid. Aga ka seda, kuidas nad kujutasid ette surmajärgset elu või millisena nad nägid inimese hinge ja teispoolsust. Nende esemete kaudu saavad näitusekülastajad kogeda, mismoodi nähti Vana-Egiptuses tavainimeste igapäevaelu, aga ka näiteks jumalaid, kuningaid ja ka loomi,» tutvustab näitust Museo Egizio kuraator Paolo Marini.

Kumus avataval näitusel on mitmeid teemaplokke. Esimene neist on pühendatud Vana-Egiptusele laiemalt. Seal saavad inimesed aimu, kes oli vaarao, kuidas toimis ühiskond ning kuidas elasid põllumehed ja teised inimesed. Teised plokid keskenduvad juba konkreetsematele teemadele.

Näiteks üks plokkidest eraldi pühendatud jumalatele: siin saab näitusekülastaja näha, mismoodi vanad egiptlased oma jumalaid kujutasid, millisena neid nähti ja kuidas neist mõeldi. Teine plokk on üleni pühendatud inimesele kui sellisele, kolmas loomadele, neljas aga Vana-Egiptuse tehnoloogiale, näiteks riietele ja tööriistadele. Kokku on see omamoodi teekond läbi Vana-Egiptuse mõttemaailma.

Viis küsimust Paolo Marinile

Šaakali kuju. Hilis-Egiptus (722-332 eKr). Puit, kips, pigment. Egiptus. Omandatud 1824-1888.
Šaakali kuju. Hilis-Egiptus (722-332 eKr). Puit, kips, pigment. Egiptus. Omandatud 1824-1888. Foto: Museo Egizio

Milline oli vanade egiptlaste arusaam teispoolsusest ja hauatagusest elust ja kuidas avaldub see siinsel näitusel?

Sellest on väga raske rääkida nii, et tänapäeva inimesed aru saaksid, kuna me kipume oma peas alati võrdlusi tegema. Meil on liiga palju teistsuguseid eeldusi. Me peame neid asju üksteisest eristama: meie ajastu inimestel kipub olema üsna selge või täpne arusaam sellest, mis inimesega pärast surma juhtub või ei juhtu. Vana-Egiptuse inimestel oli see aga teisiti – meil on palju informatsiooni selle kohta, kuidas nad mõtlesid, kuid see muutus vastavalt inimese positsioonile.

Näiteks kuningaid ootas pärast surma täiesti teine saatus kui lihtrahvast. Kuningat ootas teispoolsus, mis asus taevas: ta elas koos teiste jumalatega taevas, tähtede ja päikese vahel. Samas oli taevas ka omamoodi kadalipp, mis sisaldas mitmeid takistusi ja ohtusid kuningatele, näiteks leekidest järvesid.

Tavainimest ootas teispoolsus, mis kõvasti erines sellest mudelist. Mingis mõttes sarnanes tavainimese teispoolsus tema argise eluga. Ta elas justkui edasi, täpselt samas kohas, aga nii-öelda teises dimensioonis. Nii et neist asjadest on tänapäeva inimesele rääkida üsna raske.

Milline oli vanade egiptlaste arusaam hingest?

Vanad egiptlased arvasid, et inimese olemuse moodustasid mitme eri elemendi koosmõju – mõned neist elementidest olid olulisemad kui teised, kuigi kõik olid tähtsad. Ka oli kõige dünaamilisem osa inimese hingest. Ka oli nagu vaim, mis vajas muu hulgas ka jooki ja toidupoolist. Seetõttu olid Vana-Egiptuse hauakambrid täidetud toiduainete ja väärtasjadega, mida Ka võis vajada.

Aga on olemas ka näiteks Ba. Seda osa inimese hingest kujutasid vanad egiptlased kui inimese peaga lindu. See oli inimhinge see aspekt, mis võis vabalt ringi liikuda (oma tiibadega ringi lennata) ja aeg-ajalt ka näiteks hauakambrist lahkuda. Ma julgeks öelda, et vanade egiptlaste Ba kontseptsioon on kõige sarnasem meie endi tänapäevase hingekäsitlusega.

Aga see ei olnud veel kõik – inimest moodustavatest elementidest ei saa mainimata jätta tema varju. Inimese vari ja ka tema nimi. Need olid väga olulised. Kui üks neist elementidest mingil põhjusel haihtus, oli inimene igaveseks hävinud. Natuke nagu varikätkid Harry Potteri raamatutes (Naerab).

Tõesti?

Jaa, need on väga sarnased. Kui ma lugesin Harry Potteri raamatuid ja jõudsin selle kohani, kus räägiti varikätkidest (esemed, millesse loo põhipaha oli peitnud oma hinge eri osad, et ennast surematuks teha – toim) mõtlesin kohe, et see on ju täpselt nagu Vana-Egiptuse hingekäsitlus.

Millist rolli mängisid jumalad Vana-Egiptuse kunstis ja ühiskonnas?

Jumalad olid Vanas-Egiptuses kõikjal. Nad olid osa igast elu tahust. Näiteks – kuna piir meditsiini ja maagia vahel oli hägus – kui keegi tundis end halvasti, oli tingimata vaja paluda vastavate jumalate kaitset. Või siis näiteks põllutöö puhul on väga palju jumalannasid, kes saaki kaitsevad.

Ühtlasi oli ka inimeste aeg vastavalt jumalatele süstematiseeritud: teatavad ajavahemikud päevas kuulusid teatavatele jumalatele. Või siis oli isegi mingi pikem periood nende elust pühendatud mingile konkreetsele jumalale. Näiteks rasedad naised võttis enda kaitse alla jõehobu-jumalanna Taweret, mõnikord ka lõvi peaga Sekhmet. Jah, need on väga raevukad ja vägivaldsed jumalannad, aga Sekhmet on ka väga hoolitsev jumalatar. Või näiteks kirjakunsti jumal Thoth, kellel on iibise pea. Ta oli küll kirjatundjate kaitsja, aga ühtlasi ka laiemalt teaduse, matemaatika, füüsika ja muu taolise kehastus – keegi, kes oli Vana-Egiptuse inimeste igapäevamõistes täiesti fundamentaalne.

Kui palju jumalaid Vana-Egiptuses kokku oli?

Oo, loendamatu hulk! Kogu Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni vältel see arv tegelikult üha kasvas. Ma ütleks, et kokku oli neid kusagil tuhande kandis. Aga üks probleem, mis siin tekib, on see, et jumalaid on tavaliselt raske kirjeldada. Nad on raskesti piiritletavad, neil on alati mitmeid omadusi, millest mõned on vastuolulised. Võta kasvõi seesama Sekhmet – tal on mitmeid nii-öelda haldusalasid: muu hulgas on ta ka laste kaitsja (sest inimesed seostavad emalõvi tema lastega). Aga samas on ta Egiptuse mütoloogias tuntud ka selle poolest, et päikesejumal Ra palus tal kunagi kogu inimkond hävitada – ja ta tegigi seda! Teised jumalad pidid sekkuma ja alles siis hoiti maailma häving ära.

«Kõige levinum klišee on, kui arvatakse, et vanad egiptlased mõtlesidki ainult teispoolsusele,» vastab Paolo Marini küsimusele, mis tema hinnangul kõige levinum eksiarvamus või stereotüüp Vana-Egiptuse kohta. «Kuna mitmed säilinud Vana-Egiptuse artefaktid on matusekombestiku taustaga, arvavad inimesed sageli, et Vana-Egiptuses keskenduti ainult hauatagusele maailmale. Tegelikult see muidugi nii ei ole. Egiptuse tsivilisatsioon oli väga elav – inimeste elu oli väga intensiivne ja kiire,» selgitab Marini. Nõnda käsitleb näitus korraga nii elavate kui ka surnute maailma.

Egiptlaste ettekujutuse järgi oli kiviplokist väljatahutud kuju samavõrd elus ja oluline kui isik, keda see kujutas. Mõte kunstist kui iseseisvast loomingulisest väljendusviisist oli vanadele egiptlastele tundmatu. Kunst täitis nende jaoks maagilist eesmärki, andes vormi sellele, mida sooviti ellu äratada.

Kui kuraatorilt uurida, mis on siin näitusel kõige vanem ese, jääb Marini mõttesse. «Loomulikult on siin näitusel kujusid või õigemini fragmente kujudest, mis on pärit Vanast Riigist, ehk siis kolmandast aastatuhandest enne meie ajaarvamist. Nii et need on ikka väga vanad. Aga ma vastaks pigem nii, et kõige nooremad eksponaadid siin näitusel on dateeritud umbes kolmanda aastasajani enne meie ajaarvamist. Nii et see kõik on siin ikka päris iidne.»

Vana-Egiptus ja loomad

Jõehobu amulett. Hilis-Egiptus (722-332 eKr). Roheline jaspis. Egiptus. Omandatud enne 1824. aastat.
Jõehobu amulett. Hilis-Egiptus (722-332 eKr). Roheline jaspis. Egiptus. Omandatud enne 1824. aastat. Foto: Museo Egizio

Paolo Marini nendib, et loomad aitasid Vana-Egiptuse inimestele maailma selgitada. Loomade käitumine ja nendega seotud rituaalid olid vanadele egiptlastele väga olulised. Loomade olemasolu oli otsekui elav tõestus jumalate tegemistest. Kuraator toob näiteks, et šaakal oli Egiptuses väga levinud loom, keda võis sageli kõrbes või nekropolis kohata, mistõttu tuletasid vanad egiptlased sellest, et šaakal on surmajumal Anubise representatsioon või kehastus.

«Või kui võtta näiteks krokodill-jumal Sobek. Krokodillid olid samuti Egiptuses väga levinud: järvedes, jõekallastel. Seetõttu oli Sobek kõige olulisem jumalus just Faijumi piirkonnas, kus asus suur oaas. See on hea näide, kuidas loomade, jumalate ja kunsti omavahelised suhted Vana-Egiptuse kunstis on väga mitmetahulised ja huvitavad. Mingis mõttes andsid loomad üleloomulikele kontseptsioonidele ja mütoloogilistele mustritele käegakatsutava kuju ja vormi,» selgitab Marini.

Marini lisab, et just see viimane on väga oluline, kuna jumalad ise olid muidu väga püsitud. «Näiteks me teame, et näiteks Thothi kõige levinum vorm oli iibis, aga samas meeldis talle võtta aeg-ajalt ka paaviani kuju. Nii et kõik sõltus olukorrast ja natukene ka ajastust. Jumalad muutsid sageli kuju ning neile meeldis ennast ilmutada läbi erinevate loomade.»

Thothi kujuke. Hilis-Egiptus (722-332 eKr). Fajanss. Egiptus. Omandatud 1824-1888.
Thothi kujuke. Hilis-Egiptus (722-332 eKr). Fajanss. Egiptus. Omandatud 1824-1888. Foto: Museo Egizio

Paolo Marini leiab, et kõige raskem seda suurt näitust tehes on olnud kinkida eesti külastajale ehtsat ja autentset ettekujutust sellest, milline Vana-Egiptus päriselt olla võis. Ja selgitada neile, kuidas vanad egiptlased mõtlesid. «See on meie jaoks kõige suurem proovikivi,» nendib Marini. «Me oleme väga rõõmsad ja uhked selle üle, et tegemist on esimese Vana-Egiptuse teemalise näitusega Eestis. Egüptoloogia ei ole Eestis ju väga levinud. Võib-olla pärast seda näitust otsustavad lapsed tulevikus hakata Vana-Egiptusega tegelema? See oleks võrratu.»

Vanades Hollywoodi filmides on Vana-Egiptuse näitustel alati kusagil hoiul ese, millel lasub muumia needus. Milline siin näitusel olevatest esemetest on aga Paolo Marini meelest kõige tõenäolisemalt neetud? «Haa, tegelikult sa küsid mult ju seda, milline neist esemetest on kõige salapärasem,» täpsustab kuraator ja nendib, et iga eseme juures siin näitusel on midagi saladuslikku. «Näitusel on ka mitmeid esemeid, millele on midagi huvitavat peale kirjutatud. Need tekstid pole alati ka lihtsamate killast ja kui hieroglüüfe lugeda ei oska, mõjuvad need üsna krüptiliselt. Aga samas aitavad need meil Vana-Egiptust paremini mõista. Kirjasõnas endas on ka omamoodi salapära.»

Tasherienbasteti steel. Kreeka periood (332-30 ekr) Puit, kips, pigment. Egiptus. Omandatud enne 1888.
Tasherienbasteti steel. Kreeka periood (332-30 ekr) Puit, kips, pigment. Egiptus. Omandatud enne 1888. Foto: Museo Egizio
Kuraator Paolo Marini ja lõvipäine jumalanna Sekhmet.
Kuraator Paolo Marini ja lõvipäine jumalanna Sekhmet. Foto: Eero Vabamägi

«Egiptuse hiilgus. Niiluse oru kunst» Kumu kunstimuuseumis 21. märtsini 2021

«Egiptuse hiilgus. Viimased võimsad dünastiad» Amos Rexi kunstimuuseumis Helsingis 21. märtsini 2021

Kuraator: Paolo Marini (Museo Egizio)

Kumu kunstimuuseumi näituse kaaskuraator: Jaanika Anderson (Tartu Ülikooli muuseum)

Märksõnad
Tagasi üles