Dresdeni terroripommitamine ja teised sõjakuriteod

Dresden 1945. aastal peale pommitamist. FOTO: Erakogu

Sinclair McKay koostatud ajaloolises ülevaates «Dresden. Leegid ja pimedus: Dresdeni pommitamine 1945» põimuvad kultuurilugu ja sõjakuriteod. Ta kirjeldab, kuidas tööstusühiskonna sõda kujundas surma kiretu tootmisliini, organiseeritud tsiviil- ja kunstilise ühiskonna hävitamise.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Teises maailmasõjas varjas iga sõdiv pool mingit sõjakuritegu. Lugu, kuidas natsid (me ei räägi sakslastest kui tervikust) inimesi tööstuslikult tapsid, on üldiselt teada, kuid liitlasvägede sõjakuritegusid on vähem kajastatud.

Nõukogude Liidu poolel on varjatavaks teemaks Saksamaal toimunud punaarmee massilised naiste ja tüdrukute vägistamised. Saksamaale tungimisest alates kuni paar päeva pärast Berliini vallutamist peksti läbi ja vägistati Nõukogude Liidu okupatsioonitsoonis kõik naised, kes kätte saadi. Lood punaarmeelaste perverssetest tegudest levisid sõduritest kiiremini. See põhjustas tsiviilelanike massilise liikumise lääne poole ja üheks selliseks rännaku sõlmkohaks kujunes Kesk-Euroopa kultuuripealinn Dresden.

Lääneliitlastel on vähekajastatud saladuseks 63 Saksamaa juhtiva tööstuslinna süütepommitamine. Koondasin siia mõned raamatus nimetatud sihtmärgid: Mannheim, Lützkendorf, Chemnitz, Magdeburg, Köln, Kassel, Essen, Bremen, Lübeck (1942, 300 tapetut), Hamburg (1943, 37 000 tapetut), Leipzig, Dresden (1945, 25 000 tapetut), Pforzheim (17 600 tapetut) ja Berliin.

Sinclair McKay kirjeldab pealtnägijate ja ellujäänute mälestustele tuginedes II maailmasõja kõige koledamaid terroripommitamisi Euroopas. Tema kolmeosaline raamat algab kultuuri ja ühiskondlike olude põhjaliku ülevaatega, jätkub Dresdeni pommitamise õuduste kirjeldamisega tunniajalise täpsusega ning lõppeb sõjakuritöö ulatuse mahavaikimise ja mälestamisega. Dresdenlased elasid aastatel 1933–1989 kahe hirmuvalitsuse rõhumise all, mille vahele jäi raamatu peateema – 1945. aasta 13. veebruari õudusteöö.

Autor kirjeldab dresdenlaste eluolu natside gestaapo ja kommunistide Stasi võimutsemise aegadel. Pealtnägijate jutustustele tuginevad natside võimuletõus ja juutide vaenamise järkjärguline algus. Pärast natside võimuletulekut levis juudivihkamine jahmatava kiirusega saksa igapäevakultuuris, kodanikuühiskonnas ja tavainimeste hulgas. Dresdeni juudid hakkasid väljarännule mõtlema juba 1935. aastal, sest levisid kuulujutud uutest laagritest, kuhu saadetud ei tule enam kunagi tagasi. Järgnevatel aastatel toimus juutide dehumaniseerimine, töökohtadelt minema kihutamine ja kodudest väljatõstmine.

Hitlerlaste ja stalinlaste tavainimeste rõhumise vahendid olid üllatavalt sarnased. Kui Nõukogude Liidus tšekistid röövisid, tapsid ja saatsid laagritesse kõik rikkad, siis natsid tegid seda kõikide teisitimõtlejate ja juutidega. Dresdenit valitseti kohutava jõhkrusega alates 1933. aastast. Gestaapolased hakkasid kohe inimesi vangistama ja piinama. Ahelatesse pandud vange peksti piitsadega, nagu keskajal.

Sinclair McKay näitab oma teoses, kuidas müüt, mille järgi inimesed olid suurest juhist vaimustuses, on vähemalt Dresdeni näitel vale, sest avaliku natsitervituse eiramine lõppes karistusega. Kõigil tavainimestel oli kohustus sirge käega tervitada ja kõik ka tegid seda, sest kogu linn teadis, milline karistus ootab halvasti valitud sõnade eest. Hitlerlaste lõplikus võidus kahtleval kõnelejal võeti pea maha, sest gestaapolased kasutasid avalikult giljotiini. Natside propagandafilmides käsi tõstvad inimmassid sarnanevad praegu Põhja-Koreas toimuva isikukultuse avaldusega.

09.10.2020 12.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto