Mari Jürjens omaenese ilus ja veas

Mari Jürjens ütleb, et kui keegi saab ta muusikast abi või vähemalt tunde, et lõpuks läheb kõik hästi, siis on ka tema rahul. FOTO: Sander Ilvest

Teokiirusel hommikusest tipptunnist umbe aetud Tallinna tänavatel sõites on kerge raevuda, ent autos mängib Mari Jürjensi värske plaat «Omaenese ilus ja veas». See võtab pinged, viib raevumõtted.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuulan Jürjensi värsket plaati ja meenub üks vana lugu. Kümmekond aasta tagasi surus muusikärimehest vana sõber mulle näppu plaadi. «Kuula. Keegi teda väga ei tea. Keegi ei söandanud ta plaati esimese hooga välja anda. Tegelikult on ikka väga hea.» Ja oligi hea. See oli Maril, kes toona kandis veel neiupõlvenime Pokinen, esimene plaat, «22». Kümme aastat tagasi lõi see müügitabelites laineid. «Ega ma ise ei mäletagi, et oleksin nii väga aktiivselt, laulud näpus, plaadifirmades käinud,» ütleb Mari, kui talle vanast mälestuskillust jutustan. «Kui meenutan, siis tegelikult oli mul päris mitu korda olnud võimalus plaati välja anda. Olin sattunud kokku inimestega, kes olid tegelikult valmis mu lugusid avaldama. Aga hakkasin ise kartma. Kõhklema. Oli see siis ebakindlus või miski sisemine tunne, et äkki on vara. Kord koolis – ma õppisin siis Viljandis kultuurikolledžis näitlejaks – jõudsin lõpuks arusaamisele, et need laulud, mida olin ju oma sõpradele ja teistelegi esitanud, tuleks ikkagi plaadile vormistada. Nii lõpuks ka läks. Päris kindlasti oli see üllatus, et «22» osutus menukaks. Ju teatud juhused mängisid sobivalt kokku. Sattus olema õige plaat õiges ajas.»

09.10.2020 12.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto