Fotokunstnik Peeter Lauritsa Kodu ümbritsev aed on pigem mets kui väikekodanlikult hästiniidetud ja paari gladiooliga kaunistatud unelm. Otse trepikoja ees vajub jalg helerohelisse samblasse nii sügavale, et silmis ulgedes ja vaid sellele tundele keskendudes võiks olla pigem Lahemaal kui Tallinnas.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Vahel on mõned küllatulnud Lauritsale diskreetselt soovitanud head vahendit, millega sammal ära tappa. «Sammal POIS?» kordab Laurits siiani hämmeldunult. Miks ta peaks ometi tahtma lahti saada toredast samblast, kust muu hulgas igal kevadel hakkab kasvama välja võluheinikuid?

Kuid huvi seene- ja taimeriigi vastu pole Lauritsal sugugi vaid kulinaarne. «Taimed on piiripealsed olendid, kes elavad korraga nii allilmas kui ka pealilmas. Meie näeme neist ainult ühte poolt, aga mitte kõiki neid kontakte ja ühendusi, mis on mulla all.» Aina kindlam on Laurits ka selles, et taimede meeleelundid on väga täpsed, lihtsalt natuke teistsugused kui meil. Nad analüüsivad keskkonda, valivad sellest lähtuvalt oma tegevust ja suhtlevad isekeskis. Rääkida võiks ehk koguni sotsiaalsusest, isegi kaubandusest, sest taimed vahetavad omavahel aineid, suhkruid ja mineraale. Lihtsalt kõik protsessid käivad aeglasemalt kui loomariigis. «Ja seetõttu,» mõtiskleb Laurits, «on taimed ehk meisterlikud strateegid – et teha tasa see jännijäämine taktikas.»

Sa oled oma loengutes viidanud ka sellele, et erinevalt meist ei pea taimed sööma teisi elusolendeid.

Mõned üksikud taimed teevad seda – näiteks huulhein –, aga see on pigem erand. Üldiselt on taimed autotroofsed, nad suudavad end ise toita peamiselt footonitest, veest ja süsihappegaasist.

Kuid olelusvõitlus on ikkagi ju kõigil, ka taimedel.

Kahtlemata, kõige on looduses võitluse aspekt ja koostöö aspekt. Ega kuskil ei ole sellist Jehoova tunnistajate paradiisi, kus roosa põrsas magab kanapoja kaisus. Küsimus on selles, et need erinevad energeetilised printsiibid, yin ja yang, peavad olema mingis mõistlikus dünaamilises tasakaalus, kus see muundumine käib tagasisidestatud vastasmõjuna. Aga kui üks aspekt sellest eludünaamikast, ütleme, et võitlus, muutub sama hästi kui ainuvaldavaks, siis me oleme hädas.

Täpselt samamoodi oleks halb ka siis, kui see passiivne alge muutuks liiga tugevaks.

Kui alati üksteisega rääkida oma liigi tasandil, siis kas võib unistada, et suudaksime suhelda teistega, näiteks taimedega?

Küsi šamaanidelt. Päris kindlasti on olnud kultuure, kus selline kontakt oli olemas, kuigi ma ei tea, kui palju neid alles on – ilmselt suurt mitte midagi.