Meretagused monoloogid

Eesti aukonsul Gotlandil Riina Noodapera koos elukaaslase Anders Nillsoni ja papiljon Winniega. Anders Nilsson pärineb ema poolt Eestist, Vormsi saarelt. FOTO: Erakogu

On tuuletu ja veel soe sügisõhtu, kui Riina Mai Noodapera Hemse külas oma maja roosasid pelargooniume täis verandale astub. Hemse? Ent kuskohas see asubki? Jah, kaugel teispool merd Gotlandil, ning mitte lihtsalt seal, vaid sügaval peidus saart katvate metsade vahel!

«See aasta algas väga kummaliselt. Pandeemia tuli muudkui lähemale ja lähemale ja äkki langes see uus raudeesriie nii, et enam ei pääsegi kusagile. Kõik piirid olid suletud.

Ma arvan, et esimene kuu oli üsna hirmus. Korraga ei tea sa mitte midagi: kuidas pead käima ja kuidas mõtlema. Meie siin Rootsis oleme püüdnud rääkida väga palju, mida tähendab, kui su kodumaa on okupeeritud. Nüüd muutus ehk paljudele arusaadavamaks, mismoodi Eestis, Lätis ja Leedus oli elu siis, kui sul ei olnud sealt võimalik kuhugi minna ja kui olid väga vähesed võimalused saada teada, mis tegelikult toimub.»

Ning siis otsekui manitsevalt koerale, kes aias end haukuma hakkamiseks üles kütab: «Winnie!»

Aga Winnie ei kuula aukonsulit üleüldse.

«Märtsist juunini oli Gotland isoleeritud, mandrirootslasi siia ei lastud. Koroonajuhtumeid on meil olnud vähe: surnud on vast kuus või seitse inimest kokku ja haiglas pole praegu kedagi. Aga me ise ei ole nii kaua saarelt ära käinud, et hakkan varsti lolliks minema.

Üks kord oleme küll reisile läinud. Siis kui Tallink hakkas tegema kruiise Visby ja Stockholmi vahel. Kuid ega me Stockholmis laeva pealt maha ei läinud, mängisime hoopis kaarte.

Põhjus, miks me sõitsime, oli see, et osta Vana Tallinna. Sul peab ju ometi majapidamises Vana Tallinna olema!»

• • •

«Pühapäevast kolmapäevani olime Fårö (hääldub «föörö») saarel. Mustikaid ja pohli oli seal sel aastal nii palju; kõik Gotlandi inimesed käivad marju korjamas just seal. Ja lõpuks me lihtsalt puhkasime, naabrimees pani võrgud välja ja sai neli hästi paksu lesta. Need olid pagana head!

Ma tegelen siin toidukultuuriga. Hiljuti õpetasin kapsaste hapendamist – kursusel osales üks eestlane, üks jaapanlane ja üks gotlandlane, väga tore kursus oli! Üldiselt on siin Gotlandil veel veidi alles koduõlle ja koduleiva tegemise oskust, aga kui lähed poodi, siis näed seal ainult pakendatud kalatükke, mis on toodud Norrast või suisa Gröönimaa juurest, kuigi Läänemeres on ju ka kalu, mida süüa saab. Näiteks friteeritud kilu karulaugu aioliga – supertoit! Aga Rootsi terviseamet ütleb (teeb seejuures päkapikuhäält – toim), et rasedad naised ei peaks rasvaseid kalu sööma rohkem kui paar korda aastas, kuna seal on dioksiine ja muid hirmsaid asju.

No Läänemeres on ju teisigi kalu – lesta, kammeljat –, mida võid süüa nii palju, kui tahad. Või siis seda (käsi lendab üles ning osutab Pinocchio-ninaga tuulehaugi poole, mis ripub verandal laelambi küljest alla – toim), tuulekala! Või siis säinast! S u p e r k a l a, luid täis üleni! Mis sa teed sellega?

(Kandev paus.)

Kotlette muidugi!»

Õhtu möödub maja verandal puhastades rammusaid suitsuahvenaid.  FOTO: Krister Kivi

• • •

«Eestlasi elab Gotlandi saarel umbkaudu 200. On neid, kes on hiljem siia juurde tulnud Eestist või kusagilt mujalt Rootsist, ning on ka vanu olijaid, kes põgenesid siia sõja ajal.

Minu isa saabus 15-aastase poisina, ainsana oma perest. Nad olid põhja minemas, sest oli torm ja mastid puruks ning mootor ei käinud enam. Lõpuks kasteti kaltsud kütusesse ja pandi põlema, et keegi näeks ja appi tuleks, ning siis üks Rootsi piirivalvelaev tuligi ning viis nad Gotska Sandönile (saareke Gotlandi lähistel – toim). See on väga huvitav saar, nagu liivaluide. Liigub kogu aeg.

Minu eesti keel on, nagu ta on; Rootsis üles kasvades arenes ta oma stiilis. Ja kui piirid korraga avanesid, siis selgus, et ma räägin sellist uut eesti keelt, et keegi ei saanud temast midagi aru.

Aga 2012. aastal hakkasin tegema giiditööd. Kui eestlased siia tulevad, siis teise või kolmanda asjana küsivad nad alati, et kust saaks osta käiakivi. Gotlandi käiast võib olla ainult auk alles, aga ta on ikka veel ümmargune! Veel tahavad eestlased vaadata seda kohta, kus Käbi Laretei suvitas, ning siis Ingmar Bergmani hauaplatsi. Ma olen siin kaks teist giidi koolitanud välja nii-öelda spetsiaalselt eestlaste soovide järgi.»

Ning pahinal välja hingates koerale, kes on aias jälle kiledalt haukuma pistnud: «WINNIE!»

«Ma ei suuda enam!»

• • •

«Kogu aeg, kui ta on sees, siis tahab välja, ja kui on väljas, siis tahab jälle sisse! Ja öösel haugub algul niimoodi vaikselt «Muf-muf-muf!» ja siis tuleb korraga «Auuuuuuuuu...» (Hellal häälel koerale.) Kuule, tule siia, sina väike junn!»

Ja kui Winnie juba ümber perenaise jalgade kargleb, siis innuka rootsi aktsendiga: «Hej-hej-hej! (Paus.) See on mu isa pärast, et ta olemas on.

Mu ema suri 1996. aastal kopsupõletikku. Oli selline loll asi, et ta ei tahtnud arsti juurde minna. Ja pärast seda läks mu isa tagasi Eestisse ja abiellus seal ühe eesti naisega, sest ta ei saanud hakkama eesti keelt kõnelemata. Rootsi naine talle ei kõlvanud. Siis elas isa Eestis, kuni naine ära suri, ja tahtis Gotlandile tagasi. Siin jõudis ta elada kaks aastat, enne kui surma sai. Üks inimene komistas bussi uksest välja astudes ja kukkus talle otsa, isa kukkus peaga vastu asfalti ja ei ärganud enam. Ta oleks pidanud sama aasta detsembris saama 90-aastaseks ja valmistas ette oma suurt pidu, millest ei tulnud midagi välja.

Aga enne küsis ta ükspäev, et kuule, kui ma võtaks sulle labradori, siis mis sa ütleks. Ma ütlesin, et hull peast, kui üldse koer muretseda, siis nii pisike, et saab kotti pista ja lennuki peale kaasa võtta. Nii me võtsimegi Winnie ja isa käis iga päev siin ja mängis koeraga. Ja siis teda enam ei olnud ühel hetkel.»

«Aga meie oleme siin. Siin me oleme.»

• • •

«Mu vanaisa katsus sõja ajal ka siia tulla ja tõendada, et ta on Rootsi päritolu, et pääseda nende legaalsete evakueerimispaatide peale. Kuskil on alles üks paber, milles apostellik ülempreester 1944. aastal kirjutab, et olles uurinud vanu kirikuraamatuid, näeme, et selle mehe vanemad on Rootsis Gotlandil sündinud ja sealt välja rännanud Eestisse.

Ma ei usu seda muide üldse! Aga see on sellegipoolest üks väga tore jutt.»

Seotud lood
09.10.2020 12.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto