Kajar Lember: kust jookseb jälitamise piir?

Kajar Lember. FOTO: Margus Ansu

Lugedes, et Eesti tahab taas olla eesrindlane ja püüab saada ligipääsu krüpteeritud vestlustele telefonides, tekib huvitavaid mõtteid, kirjutab ettevõtja Kajar Lember.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tavalise Eesti kodanikuna peaks mul olema ükskõik, kas ja kui palju keegi minu andmeid loeb, sest kurjategijate andmetele peaks politseil ju ikka ligipääs olema. Aga kes on kurjategija ja kuidas see hinnang tegelikkuses ikkagi antakse ehk millal on sinu andmed vastavate organite huviorbiidis?

Elades oma normaalset elu, ei tule sa selle pealegi, et võid tegelikult kellelgi juba sihikul olla. Enne peaks praeguse olukorra endale selgeks tegema ja vaatama, kas teooria ja praktika ikka lähevad kokku. Näiteks ei ole Eestis alates 1. jaanuarist 2013 sideandmete väljaküsimine jälitustegevus, see ei erine aadressi, isikule kuuluva kinnisvara ja muudest taolistest päringutest. Samas, arvestades seda, mida nende andmetega teha saab (detailne analüüs inimese suhtlusringkonna, asukoha ja liikumisteede kohta), on olemuslikult tegemist siiski pigem jälitustegevusega.

See säte viidi kunagi sisse Euroopa Liidu direktiivi alusel, kuid Euroopa Kohus tunnistas selle mõni aasta hiljem kehtetuks. Kohus otsustas, et direktiiviga pandud kommunikatsiooni liiklus- ja asukohaandmete säilitamise kohustus piirab ebaproportsionaalselt eraelu ja isikuandmete kaitse õigust. Ka õiguskantsler on oma arvamuses avaldanud seisukohta, et nende normide kohaldamise praktika võib olla põhiseadusvastane, aga Eesti õigusesse jäi see säte siiski alles ning siiani pole seda tühistatud.

10.10.2020 13.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto