/nginx/o/2020/10/11/13407090t1h2d70.jpg)
Euroopa Komisjon avaldas nädal aega tagasi raporti õigusriigi olukorrast ELi liikmesriikides ja Eesti sai selles palju kiita. Samas ei maksa unustada vanarahva tarkust, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab.
Tänases lehes on ülevaade raporti põhilistest järeldustest. Eeskujuks tuuakse kohtusüsteemi kõrget infotehnoloogilist väljaarendatust, samuti kohtute tõhusat tööd, nii et tsiviilasjad saavad lahenduse keskmiselt kolme kuuga, kriminaalasjad üldmenetluses kaheksa kuuga ja lihtmenetluses kuu ajaga. Paremat tahta oleks patt, kui soovida, et menetlus ei oleks mitte üksnes kiire, vaid ka põhjalik.
Iseäranis eeskujulik on Eesti korruptsiooni tajumise osas, olles Euroopa Liidus kaheksandal ja maailma riikide hulgas 18. kohal. Näiteks peab Eestis 44 protsenti ettevõtjaid korruptsiooni laialt levinuks ja vaid üheksa peab seda äritegevust vaevavaks probleemiks. Euroopa keskmised on vastavalt 63 ja 37 protsenti.
Samas märgib raport tunnustavalt ära ka Eesti korruptsiooniennetust ja korruptsiooniga võitlemise korraldust: kavandatakse uut korruptsioonivastast seadust, korruptsiooni uurimisega tegelevad mitmed asutused ja need on hästi varustatud. Arvestades väga madalat korruptsiooni tajumist Eestis, on korruptsioonivastane süsteem kindlasti olnud oma tegevuses tõhus.
Teisest küljest ei saa märkimata jätta, et hinnang kohtute sõltumatusele on ettevõtjate hulgas madal (vaid 39 protsenti tajub kohtute sõltumatust suure või väga suurena) ja ühiskonnas laiemalt keskmine (57 protsenti tajub kohtute sõltumatust suure või väga suurena). Kuigi Poola ja Ungari näitajad on madalamad, on Eesti kohtute sõltumatuse tajumise poolest Soomest ja Rootsist siiski kaugelt maas.
Kuigi Eesti õigusemõistmine paistab raportis eeskujulik, näitab madal usaldus ja osaliste kriitika, et see võib olla kafkalikult kallutatud süsteemi enese kasuks.
Tänases lehes on Kajar Lemberi arvamusartikkel, milles ta omaenda kohtuasja seikade põhjal toob esile, et korruptsioonivastane võitlus võib toimuda ka jesuiitlikul põhimõttel, et eesmärk pühitseb abinõu. Oleks tegu üksikjuhtumiga, võiks seda ehk pidada halvaks erandiks, kuid Lemberi hääl ei ole ainus, mis osutab kitsaskohtadele, mida Euroopa Komisjoni raportis ei ole kajastatud.
Vandeadvokaat Leon Glikman ütles Postimehele: «Euroopa Komisjoni töödokument pole sisuliselt analüüsinud meie õigussüsteemi valulast – kriminaalmenetlust. Näiteks pole töödokument käsitlenud statistikat, kuidas on ikka võimalik, et prokuratuur saavutab ligi sajaprotsendilise süüdimõistmise. Näiteks Ühendkuningriigis mõistetakse õigeks ca 20 protsenti süüdistatavatest. Ja kui demokraatlikes õigussüsteemises peab menetleja andma kaitsjale üle kogu tema valduses oleva teabe, siis meil käib kohtumenetlus põhiliselt nende tõendite alusel, mille valib välja prokuratuur. Kaitsja võimalused hankida õigustavaid tõendeid on sisuliselt nullilähedased.»
Õigusriigi raport algab Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni tsitaadiga: «Õigusriik aitab inimesi kaitsta tugevama õiguse eest.» Kuigi Eesti kohtusüsteem paistab raporti valguses eeskujulik, näitab madal usaldus ja osaliste kriitika, et meie õigussüsteem võib olla kafkalikult kallutatud süsteemi enese kasuks.
