REGIONAALARENG ⟩ Bianka Plüschke-Altof ja Helen Sooväli-Sepping: ääremaad võitlevad häbimärgistamise vastu

13. oktoober 2020, 0:00

Ääremaastumine on majanduslik, ühiskondlik ja poliitiline protsess.
Maakohtadel ja väikelinnadel on pigem mahajäänud piirkonna maine.
Ääremaa arengu üle peavad rohkem sõna saama nende kohtade elanikud.

Mahajäetud heinaküün Pärnumaal Kikepera-Saunametsa kandis. FOTO: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Tallinna Ülikooli keskkonnasotsioloogia teadur Bianka Plüschke-Altof ning Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu prorektor ja Eesti inimarengu aruande 2019/2020 peatoimetaja Helen Sooväli-Sepping kirjutavad ääremaade võitlusest enda olemasolu eest.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele

Tellijale

Maapiirkondade samastamine ääremaaga kirjeldab neid majanduslikult mahajäänu, kauge, poliitiliselt sõltuva, nõrga ja sotsiaalprobleemidega. Mõnel juhul võimendab maapiirkondade ääremaakuvandit ka narratiiv, mis rõhutab ääremaa kogukondade endi vastutust kohaliku arengu (ja ühtlasi mahajäämuse) eest või kujutab neid omal süül läbikukkumise näidetena. Viidatakse näiteks kohalikule «kolhoosimentaliteedile» või ebamõistlikule vastuseisule «tänapäevastele» arengutele. Selle tagajärjel ei seostata maapiirkondi mitte ainult negatiivse ääremaisusega, vaid pannakse neile ka vastutus, jättes mulje, et «maal pole midagi head». Pideva kordamise kaudu muutub see seos lugejaskonna ja laiema üldsuse silmis iseenesestmõistetavaks.