R, 9.12.2022

Tarmo Pikner: rehepapid kliimat käperdamas

Tarmo Pikner
Tarmo Pikner: rehepapid kliimat käperdamas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 16
Tarmo Pikner.
Tarmo Pikner. Foto: Erik Prozes / Postimees
  • 2050. aastaks peame saavutama kliimaneutraalsuse.
  • Maakera hädades on süüdi süsinik.
  • Metsanduse arengukava pole nelja aastaga valmis saadud.

Poliitikud on tunginud keemialaboritesse ja asunud Mendelejevi tabeli kalale, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Tunnistan, et ei tea, kas Andrus Kiviräha raamatud on kõigisse keeltesse tõlgitud, kuid kahtlustan, et ELi Komisjoni president Ursula von der Leyen on saanud kätte Kiviräha rehepapluse käsiraamatu. Või on meie lobistid tõesti nii võimekad ja osanud Brüsseli asjaajajad ümber näpu keerata.

Aga otsast peale. Teatavasti on von der Leyen kuulutanud ELi alanud seitseaastaku rohepöörde ajastuks. Teisisõnu, aastaks 2050 peame saavutama kliimaneutraalsuse. Väga tore, olen sama meelt, mis me ikka kliimat kirume, et on liiga külm või liiga palav, las olla parem neutraalne.

Nagu on selgeks tehtud, on maakera hädades süüdi süsinik. Seega, süsinik on vaja kinni siduda. Selle sidumiseks on välja mõeldud igasuguseid programme, põhiliselt peaks sidumisega tegelema roheline loodus, noh, puud-põõsad. Tähendab, tuleb istutada rohkem puid ja eks seda maakera ühes otsas tehaksegi, näiteks Amazonases istutatakse vihmametsi. Teises maakera otsas, Euroopas aga maksab von der Leyen kõigilt euroopaliitlastelt kogutud rahapajast (ELi eelarve) selle eest peale, et eestlased toodaksid puidugraanuleid ja inglased saaksid neid ahju ajada (ise nad ajasid oma metsad ammu ahju). Ja lisaks makstakse peale selle eest, et meie elektrijaamades aetaks põlevkivi asemel kateldesse hakkpuitu.

Austatud maaülikoolis koolitatud metsameistrid, niipalju kui mina puu ehitust tunnen, peab enne ladva kättesaamist puu ju maha võtma.

Seega, puidugraanulite ja hakkpuidu saamiseks peame hoopis süsinikusidujaid metsi maha võtma. Oi, kus nüüd kargasid püsti meie metsatöösturid: neid tehakse ju puidujäätmetest ja latvadest! Austatud maaülikoolis koolitatud metsameistrid, niipalju kui mina puu ehitust tunnen, peab enne ladva kättesaamist puu ju maha võtma.

Ühesõnaga, süsiniku sidumise võime ja süsinikuühendite õhku paiskamise kohta on liikvel äraarvamata palju arvutusi ja teooriaid: kas kasulikum on omada kändusid, võsa, metsa või põlevkivi ja mida nendest õigupoolest põletada. Lihtsurelik saab teha vaid ühe järelduse: süsinik peab Mendelejevi elementide tabelist kaduma (mees keerab ennast hauas ringi). Niisiis on poliitikud tunginud keemia­laboritesse. Uraanile on nagunii kriips peale tõmmatud, sest tuumaenergia on saatanast. Plutooniumiga sama lugu, pealegi kulub see spioonide mürgitamiseks.

Tegelikult pidin kirjutama metsanduse arengukavast, aga mida sa kirjutad, kui seda pole nelja aastaga valmis saadud. Nüüd tahavad huviühendused Marku Lampi selle tegemata töö eest tühistada. Uut kava pole, vana kaev on kinni aetud ja harvesteridel on priius. Saamatu ministeeriumi metsaosakonna juhataja Kristel Järve aga lausus, et küllap leitakse huvigruppidega kompromiss. Minu arust näeb see välja selline, et ökoaktivist ronib remmelga otsa ja enne alla ei tule, kui saab sõnumi, et puu jääb alles, ning siis tuleb Järve kompromissiga, et võtame ainult pool puud maha. On ju kompromiss, aga vaene mees ei tea, kumb pool puust maha võetakse.

Siin on konstruktiivne ettepanek: saadaks õige Asko Lõhmuse ja Valdur Mikita aastaks keskkonnaministeeriumisse tööle, tegemaks selgeks, et metsa ja metsaraiet ei tule mõõta mitte tihumeetrite, vaid kultuurimeetritega.

Märksõnad
Tagasi üles