N, 8.12.2022

«Eesti jalgpalli koormused ja mahud on kahjuks naljanumber!»

«Eesti jalgpalli koormused ja mahud on kahjuks naljanumber!»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Eesti koondise treenerid eelmisel kuul Jerevanis peetud mängul mornilt vaatamas, kuidas hoolealused on mängu 0:2 kaotamas.
Eesti koondise treenerid eelmisel kuul Jerevanis peetud mängul mornilt vaatamas, kuidas hoolealused on mängu 0:2 kaotamas. Foto: HAYK BAGHDASARYAN/REUTERS/Scanpix
  • Koondislane Mihkel Ainsalu rääkis, et Ukrainas tehakse rohkem trenni kui Floras
  • Joel Lindpere, Andres Oper ja Mart Poom arutavad, kas Ainsalu jutul on tõsi taga

Jalgpallikoondislane Mihkel Ainsalu tegi mullu karjääri parima hooaja, kuid tänavu jäi Flora rotatsioonist välja, ent pääses suvel Ukraina kõrgliigaklubi FK Lviv palgale. Septembrikuu alguses andis ta kodumaa meediale otsekohese intervjuu, mis sunnib küsima: kas Eestis tehakse tööd palju vähem kui tippvutis vaja?

«Trennid ja mahud on väga kõvad. Hommikul on meil puhas jooksutrenn ehk väga kõrgel intensiivsusel joonejooks. Otsade pikkus on väravavahialast teise väljakupoole karistusalani. Korduste arv on 40. Ikka väga kõvasti tuleb kuuma anda!

Õhtune trenn on jalgpall ja see, kuidas trennis teineteisele sisse minnakse ja kontakti antakse… ma arvan Floras oleks mind juba neli korda kabinetti kutsutud ja küsitud, et kas mul on elus kõik hästi?» vahendas Ainsalu Soccernetile Lääne-Ukrainast saadud esmamuljeid.

Postimees palus öeldut kommenteerida kolmel mehel – Joel Lindperel, Andres Operil ja Mart Poomil –, kes oma karjäärist teavad teavad väga hästi, mida välisklubis mängimine ja välismaal läbilöömine tähendavad, ning kes nüüd ajavad jalgpalliasja edasi treeneri/klubijuhina.

Mart Poom: paljud riigid lähevad gümnaasiumiastmes oma kvaliteedi ja intensiivsusega meil eest ära

Mart Poom jõudis ühena vähestest Eesti jalgpalluritest absoluutsesse tippsarja, Inglismaa kõrgliigasse. Ta püsis seal kümme aastat ning teenis soliidses vanuses veel lepingu Londoni Arsenalilt. Talle tuli kõik kätte ainult suure tööga ning nüüd süstib ta tööarmastust oma klubi Nõmme Unitedi noortesse.

Mart Poom aitamas oma klubi Nõmme Unitedi mängueelset soojendust läbi viia.
Mart Poom aitamas oma klubi Nõmme Unitedi mängueelset soojendust läbi viia. Foto: Sander Ilvest

Ka Eesti koondise väravavahtide treenerina töötav Poom lausub alustuseks, et on Ainsalu öelduga nõus. «Seda tingib juba suurte jalgpalliriikide kultuur, konkurents. Nii võistkonnasisene, koha pärast meeskonnas, kui ka klubide vaheline konkurents. Liigade tase on Eesti omaga võrreldes hoopis teine.»

Poomi sõnul ei saa aga plaksti, ühe hetkega otsustada, et tõstame nüüd oma treeningumahud kah Euroopa tasemele. «Suuremate mahtude poole tuleb liikuda tasapisi. Inglismaa mängijatesse on energilisus ja võitluslikkus sisse viidud emapiimaga, maast-madalast.

Sealne jalgpall on igal tasandil kiiretempoline ja võitluslik. Treeningute intensiivsus on teine. Meie mängija Erko Jonne Tõugjas käis hiljuti Tottenhamis testimisel ja ütles samuti, et vahe on sees.»

Seega, nagu ammu teada, algab kõik noortest. Eestis pole akadeemiaid, kuhu oleks kokku kogutud kõik konkreetse aastakäigu paremad mängijad. «Gruppide ülemise ja alumise otsa mängijate taseme käärid on liiga suured. Seetõttu pole treeningute intensiivsus ja kvaliteet niisugune, mis [tippmängu jaoks] olema peab,» nendib Poom.

Ta jätkab: «Vanasti olid spordikoolid, praegu on meie spordisüsteem aga üles ehitatud lapsevanemate tasude ja omavalitsuste pearaha peale. Ka praeguses süsteemis saaks juurde panna.

Meil on väga raske on end võrrelda profiklubide akadeemiatega, kus baasid, taustajõud ja kõik muu vajalik on olemas. Samas on sinna kuuluvatel noortel ka metsik surve, pinge, sest konkurents on meeletu.

Kui noorel jagub annet ja tahet, on toetussüsteemid olemas. Sport on haridusega hästi seotud, iga akadeemia teeb koostööd mõne kooliga. 16. eluaastani käivad lapsed tavakoolis, seejärel sõlmitakse juba erikokkulepped. Koolitunnid viiakse läbi akadeemia baasis, läbi võetakse ainult põhiained.»

Raha ei ole mulle kunagi olnud eesmärk. Mulle oli tähtis, et saaks Eestist välja, saaks minna profijalgpalli, saaks kõrgemal tasemel trenni teha, ennast proovida.

Mart Poom (aastal 2009)

Poom toob näite U18 vanuseklassi mängijate nädalast:

Esmaspäeval pool päeva koolis, seejärel lõuna ja trenn;

teisipäeval ja kolmapäeval kooli ei ole, tehakse tavaliselt kaks trenni päevas;

neljapäeval on pikem koolipäev ja taastav trenn;

reede kuulub taas ainult jalgpallile;

laupäeval on liigamäng.

«Pärast 16. eluaastat pööratakse spordile rohkem rõhku kui õppimisele. Õppesüsteem on paindlik, haridusasutused arvestavad sportlaste treeningumahuga. Eestis käid kella 3-4-ni koolis, lisaks tuleb veel teha koduseid töid.

Meie klubist Londoni Arsenali läinud Karl Jakob Hein lõpetas Eestis põhikooli ära ning keskendub nüüd Inglismaal profikarjäärile. Ta jätkab e-õppes Audenteses ja püüab Eesti keskhariduse kätte saada,» räägib Poom septembris meestekoondise debüüdi teinud 18-aastasest noormehest.

Kui teatud vanuseni suudavad eesti poisid välismaalastega enam-vähem sammu pidada, siis just gümnaasiumiastmes lähevad paljud riigid Poomi hinnangul meil jõuliselt eest ära. «Seal valitakse välja parimatest parimad,  otsustavaks saavad grupi keskmine tase, treeningute kvaliteet, intensiivsus. Sa vajad süsteemi, kohta, treenereid.»

Poom sirgus Roman Ubakivi käe all legendaarses Lõvide meeskonnas. Siis oli teine aeg ja teine riigikord. «Meil oli Oktoobri rajooni spordikoolis fanaatikust treener, riigipalgal. Tegimegi trenni rohkem kui praegu tehakse. Tingimused olid kehvemad, talvel harjutasime koolivõimlas või õues lumel, aga käisime ka Kalevi spordihallis ja metsas jooksmas, kunstmuruväljakuid toona polnud.

Nii koolivaheaegadel kui ka suvel tegime kaks trenni päevas. Suure osa suvest viibisime laagrites, Viljandis ja Illustel kahe nädala kaupa. Ubakivi pani kõvad koormused peale. Käisime Venemaal tugevate vastastega mängimas ja meil läks seal suhteliselt hästi.

Nüüd on spordisüsteem teine. Pearaha eesmärgiks on lapsed tänavalt või nüüd juba arvuti tagant ära saada, aga mitte tippsport. Kui tahad teha rohkem ja paremini, tuleb selleks ise võimalusi leida.

Küsimus on ka selles, mida ja kuidas sa teed. Peab harjutama õigesti ja tegema õigeid asju. Mujal pead kiiremini tegutsema ja mõtlema, tegema kiiremini õigeid pallipuuteid, võtma vastu õigeid otsuseid – juba keskkond nõuab seda.

Eraldi teemaks on infrastruktuur, kas leidub piisavalt väljakuaegu. Paljugi jääb meie spordisüsteemis raha taha. Kui riik tahab, et klubi ise ehitab baasi, siis kaugele ei jõua. Põhjamaades ehitab riik väljakud, hallid ja tasub kommunaalkulud. Lisaks treenerite tasustamine. Eesti spordis on väga palju kohti, kus saab juurde panna.»

Poom meenutab, et otsis omal ajal alati enesetäiendamise ja lisatreeningute võimalusi. «Šveitsi klubisse FC Wil kuuludes (1993/94 – toim) käisin kaks korda nädalas 60 km kaugusel Zürichis väravavahtide eratrennis – ärkasin hommikul kell 6 ja rongi peale. Ülejäänud päevadel käisin ise hommikuti jõusaalis, sest meeskond oli poolprofessionaalne ja treenis õhtuti.

Meie ajal oli teadmisi palju vähem, internetti polnud. Kui mingi materjali kusagilt kätte said, proovisid teha selle järgi. Tänapäeval on teadmisi palju rohkem, aga peamiseks jääb ikka tahtmine. Kui tahad kuhugi jõuda, ei piisa ainult võistkonnaga tehtavatest trennidest.»

Wil’ist liikus Poom edasi Inglismaa esiliigasse, FC Portsmouthi. «Sealse mängu füüsilisus ja tempo ikka üllatasid alguses. Ka väravavaht pidi kiiremini tegutsema, näiteks tsenderduste järele minemisel.

Mõni aasta hiljem Derby Countys käisin väravavahtide treeneriga vahel pärastlõunal U18 noortemeeskonna treeningutel lisa tegemas. Püüdsime imiteerida mänguolukordi. Kogu aeg pidi olema valmis kehaliseks kontaktiks.

Kes tahab kuhugi jõuda, peab alati leidma võimaluse! Samuti peavad treenerid tahtma end arendada, aga neile peab selleks ka looma tingimused ja võimalused.»

Tavaliselt teen iga päev lisa: tulen tund enne trenni algust kohale, teen oma harjutusi, ja olenevalt, kui raske on olnud treening meeskonnaga, teen pärast trenni veel lisa.

Ragnar Klavan (aastal 2018)

Kuidas jääb Ainsalu ja Floraga, kas Eesti klubide koormused on lahjad? «Kas mängijad on suuremateks koormusteks valmis?» küsib Poom vastu. «Pead vaatama, kuidas ta seni on treeninud, et mängija ära ei laguneks. Koormusi peab tõstma samm-sammult. Kui tahame jõuda Euroopale järele, peame lisaks tõstma oma treeningute kvaliteeti ja intensiivsust.

Teine teema seisneb asjaolus, et Eesti liiga tase ei nõuagi enama trenni tegemist, mängudes ei pea kogu aeg viienda käiguga panema. Mujal on mäng kiirem, intensiivsem. Flora-sugune meeskond peaks Eestis suutma teha terve mängu jooksul kõrget pressi ning võitma väiksemaid klubisid regulaarselt 5:0 või 6:0.

Noortesarjades saab tugev võistkond sageli ainult üks-kaks head mängu terve hooaja peale. Kes on teistest keskmiselt tasemelt kõvasti ees, nopib suuri võite. Kui konkurentsi pole, ei soosi see aga nii intensiivset ja kvaliteetset tööd nagu vaja.»

Joel Lindpere: jalgpalli tippriikides tehakse asju maast-madalast teistmoodi

Karjääri jooksul neljas välisriigis leiba teeninud Joel Lindpere on praegu meistriliigas mängiva Tallinna Kalevi spordidirektor, klubi edutab esindusvõistkonda julgelt oma noori kasvandikke ning neid aidatakse ka välismaale. Mõne kuu eest siirdus Martin Vetkal AS Roma noortetiimi.

Joel Lindpere oma raamatu «Mina otsustan mänge!» esitlusel.
Joel Lindpere oma raamatu «Mina otsustan mänge!» esitlusel. Foto: Tairo Lutter

Lindpere suures plaanis nõustub Ainsalu öelduga. «Noorte kogemusest näed, et intensiivsus on Euroopa tippliigades hoopis teine. Ka skaudid räägivad, et eestlased tulevad teistsugusest treeningkeskkonnast,» alustab Lindpere.

Ta jõuab kiirelt jutuga infrastruktuuri juurde. «Sul pole kahjuks võimalik anda noorele kaks tundi väljakuaega. Ma ei usu, et ka Flora noored teevad kaks tundi trenni, sest järgmine grupp tuleb väljakule peale. Itaalias saab akadeemia grupp terve väljaku, töötatakse 2-2,5 tundi intensiivselt ja põhjalikult. Jõusaalis on raskused teised, maast-madalast tehakse asju teistmoodi.

Meil peavad isegi Premium liiga klubid talvel sageli tegema ettevalmistust poolel väljakul. Intensiivsus ja mängutempo, harjumused ja võimalused peavad tulema altpoolt, noorteklassist. Ka Soome ja Norra meistriliiga intensiivsus ja tase on Eesti omaga võrreldes palju kõrgemad.

Saime võrrelda FC Flora ja Soome meistri Kuopio Palloseura esitusi eurosarjas ühe ja sama vastase, Marijampole Suduvaga. Need olid kaks eri maailma (Flora kaotas penaltiseerias, KuPS võitis 2:0 – toim).

Flora teeb teaduslikult asju okeilt, kuid eurokogemusest jääb puudu. Suduva ja teine vastane Reykjavik mängisid aga täiesti rahulikku Euroopa jalgpalli. Reykjavik oli Flora vastu teisel poolajal kümne mehega üheteistkümne vastu domineerivam ja füüsiliselt tugevam.»

Lindpere sõnul on eestlastest jalgpallurid aastate jooksul näidanud, et suudavad ja jaksavad tööd teha. «Parimatel päevadel oleme Hollandite ja Horvaatiatega jaksanud 90 minutit joosta. Norras liigas on käinud väga palju eestlasi ja ikka hakkama saanud.

Tõsi, see samm siit edasi oli füüsilises mõttes meeletu. Näiteks viis-viie vastu mäng poolel väljakul tähendab väga nõudlikku harjutust. Ka New York Red Bullsis toimusid palliga intensiivsed liikumised,» toob ta näiteid oma karjäärist.

Kui olen jäänud mõneks mänguks pingile, siis olen teinud eraldi trenni ja üritanud tõestada, et olen parem ja väärin kohta algkoosseisus.

Joel Lindpere (aastal 2016)

«Eesti koormused ja mahud on kahjuks naljanumber!» põrutab Lindpere otse. «Koolitustel räägitakse, et kui koormusi tõsta, saavad mängijad vigastada. Ent kui järjepidevalt tööd teha ja koormusi tasapisi tõsta, siis vigastusi ei tule! Kes eestlastest on välismaal pidanud liigse koormuse või vigastuste tõttu karjääri pooleli jätma? Neid mängijaid ei ole. Olen isegi jooksnud Barcelonast, Ajaxist tulnud meestega, ja sain hakkama.

Ma ei tea ühtegi välismaale, TOP 30 liigasse läinud mängijat, kes ütleks, et tase on sama, mis Eestis. Mujal on poiste vanemates vanuseklassides intensiivsus samal tasemel nagu meil Premium liigas.

Intensiivne töö käib trenni algusest lõpuni, mahud pole võrreldavad. Intensiivsust ei tule sättida grupi nõrgemate, vaid tugevamate järgi. Tehtavas töös tuleb eeskujuks võtta Euroopa tase.»

Lindpere toob näiteks, et Eestis otsustati eurosarjas järjest mängivatele klubidele koduliigas puhkust anda, konkreetse näitena lükati septembris kaks Flora mängu edasi. «Barcelona ju mängib ühel päeval PSG-ga, seejärel koduses liigas ning uuel nädalal taas eurosarjas – saab küll!

Oleme eurosarjas ühe koha kaotanud, tulemust pole aastaid. Langesime 55 riigi seas 53. kohale. See on kurb ega muutu, kui me ei tee totaalseid muutusi. Miks me ei proovi teisiti? Meie mõttelaad on selline, et oleme teel, kuid muutusi, teistmoodi katsetada, teha nagu Euroopas ei julgeta.

Mahud peaksid olema igas mõttes suuremad. Suvel toimub tihti ainult üks mäng nädalas, talvel samuti – käib lume ja lörtsi ootamine. Mina mängiks tihedama graafikuga.»

Mis kuradi tingimused meil olid? Koerasita sees tegime pargis trenni. Tänapäeva noored ei mängi kusagil. Mine liivale, hakka hüppaja ja jooksma. Löö palli tuhat korda vastu seina, mitte A. Le Coq Arenal kolm palli üle aia ja siis pesema.

Tarmo Kink (aastal 2018)

Lindpere toetab Ainsalu öeldut, et Floras kutsutuks teda juba neljal korral kohvile, hinnanguga, et Eestis ei luba kohtunikud jõuliselt mängida. «Väike puude – ja penalti. Me ise pidurdame Premium liiga arengut. Kuhu tahame noori saata? Interisse, Romasse, aga seal käib jõuline mäng,» arutleb ta.

«Meie eesmärgiks peaks olema ja jalgpalliliidus peaks mõttelaad muutuma – et tahaksime jõuda Euroopa liigadele lähemale, mitte rahulduma Gibraltari ja Liechtensteiniga ühes pundis olemisega. Selleks vajame muutusi, mäng peab arenema.»

Mis puutub (lisa)treeningutesse, jõuab Lindpere ringiga tagasi väljakuaegade vähesuse juurde. «Kalevil on samad mured. Mängijaid on palju, peab tegutsema piiratud alal ja ajal. Arvan, et noored tahaksid lisa teha. Mul on kahju, kui laps peab staadionilt lahkuma ainult seetõttu, et järgmised trennid tulevad peale. Tegelikult on väga palju noori, kes tahavad, kes vaatavad Meistrite liigat, võtavad suurtest mängijatest eeskuju.

Meil oli omal ajal alati pärast trenni vaba aega ja ruumi. Mängiti igal koolistaadionil, nüüd on paljud neist lukus. Lisaks pole hoovijalgpalli samamoodi nagu varem.»

Andres Oper: kõvem liiga tähendabki kõvemat trenni

«Neid karme treeninguid on olnud ka Eestis, kuid kõik oleneb treenerist, ajast ja kohast. Kui teed sammu ülespoole, siis tahes-tahtmata lähevad asjad karmimaks. Mul oli see nii, kui läksin Aalborgi, seejärel sealt edasi Moskva Torpedosse, sealt edasi Hollandisse Kerkrade Rodasse.

Venemaa ja Hollandi vahel polnud see hüpe nii suur, aga treeningmahud tõusid ikkagi igal pool. Tõusis ka liigatase, mis tähendas, et mängijate tase oli veel kõvem, konkurents samuti. Igal pool läks ka füüsiline ettevalmistus aina raskemaks ja raskemaks. Mahud suurenesid,» meenutab Eesti koondise kõigi aegade suurim väravakütt Andres Oper.

Andres Oper juhendamas Paide noort jalgpallurit.
Andres Oper juhendamas Paide noort jalgpallurit. Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

«Jah, me saaksime ka Eestis joosta sama palju, kui teised. Teituriga (Thordarson, koondise ja FC Flora treener eelmise sajandi lõpus – toim) jooksime ka väga palju, aga kokkuvõttes paneb liiga tase asjad paika.»

Teituri ajastu osas saab muidugi spekuleerida, kas tulemusi parandasid jooksmine, liinikaitse sisseviimine, miski kolmas asi või kõik korraga. Oper: «Just. Treeningmetoodikast sõltub palju: kes tahab millele rõhku panna. Kes pooldab pallihoidmist, kes füüsilist. Lisaks seegi, kellel on paremad võimalused, kes saab kaasata rohkem spetsialiste. Füüsilise ettevalmistuse osas võime ju öelda, et alati saaks veel rohkem, aga kas seda on vaja? Asju saab forsseerida ja kunstlikult hoida, kuid minu arvamuse kohaselt paneb kohalik tase rohkem asju paika.»

Väidetavalt tehakse AC Milanis enne 18. eluaastat 3000, Inglismaal keskeltläbi 3700, Trondheimi Rosenborgis aga 5100 tundi trenni. Kuidas need numbrid tunduvad? «Olen käinud Inglismaal akadeemiates. Oli asju, mis ei läinud jalgpalli alla. Näiteks noorematega tehti jiu-jitsut, mis arendas kehalist koordinatsiooni. Lisatahke andis mängule saalijalgpall. Aga see kõik ei läinud nende tundide alla, mida kohapeal meilt nõuti. Mingil hetkel lähevad need numbrid päris ulmeliseks, aga see ongi maailmaklass,» kostab Oper.

Välismaal pead veel rohkem töötama kui Eestis, tegema lisatrenne. Mäletan hästi, et kui Mart Poom mängis välismaal ja mina alles Eestis, tegime Poomiga lisatrenne. Niisama ei tule midagi!

Andres Oper (aastal 2009)

«Küsimus on selles, kuidas trenn on üles ehitatud. Meie treeningute ülesehitus pole Inglismaaga võrreldes kardinaalselt teistsugune. Seal kestavad trennid kaks tundi ja on väga intensiivsed, aga trenni lõpus ikkagi mängijad küsisid, kas see ongi kõik? Meil ollakse harjunud poolteist tundi kestvate trennidega.

Inglismaa akadeemiates on väga tugev konkurents. Mida rohkem tipu poole, seda hullemaks läheb. Kehva poolteise kuu järel võid oma koha akadeemias kaotada. See paneb ka taseme paika, sest pead kogu aeg pingutama.

Lisaks vahetus meil igal aastal treener. Seda selleks, et sa harjuksidki erinevate treeneritega. Pisiasju on meeletult, iga maa ja klubi on erinev. Seal on edasi-tagasi vahetused. Lisaks olid paigas reeglid, et kui su põhipositsioon on näiteks keskkaitsja, pidid osakama mängida ka äärekaitset või keskpoolikut.

Inglismaal koolitustel käies räägitakse, et kui sa pole 3-5-aastaselt trenni läinud – ja ses vanuses laste gruppides on kaks treenerit, kõik saavad palju tähelepanu! –, siis tippklubid sinuga ei arvesta. Et kui lähed alles viieselt trenni, oled nende silmis juba maha jäänud. Karm, aga nemad räägivadki maailma tipust, konkurents ongi nii kõva. Sul on suurklubid, kellel on akadeemiad, ja siis väiksemad klubid, ka sealt tulevad mängijad. Suurklubidesse võetakse ainult parimatest parimad, konkurents ongi edasiviiv jõud,» sõnab Oper.

Ta toob välja reeglit kinnitava erandi. «Aga siis võib ilmuda ka selline fenomen nagu Jamie Vardy. Teised teevad küll trenni, aga järsku avastatakse keegi 20-ndate lõpus ja kukub lööma.»

Jutuga Eestisse naastes jõuab Oper, kes ise enam klubiga ei tegele, pearaha ja infrastruktuurini: «Vanasti klubi võttiski trenni kõik lapsed. Lisaks see, kui palju on sul väljakuid, treenereid – tasemel treenereid! Kui paljud klubid saavad lubada suurel väljakul treenimist? Meil tehakse tihti trenne väljaku ühel veerandil. Kiiret lahendust pole, aga jalgpalliliit ja klubid pisitasa tegelevad sellega. Mitte midagi ei muutu üleöö, see on pikk protsess.

Islandil peavad kohalikud omavalitsused halle üleval, see lubab jalgpalliliidul panustada treenerite tasemesse. Kõik on raha taga. Treenerite arv grupi kohta on ülioluline. Kui igas grupis on vähemalt kaks treenerit ning grupid on väiksed – mitte 10, aga nii 16.... peaasi, et mitte 26 – siis see tõstab grupi taset.»

Tundub, et kui tahta Eestis trennivunk põhja keerata, tähendaks see ilmselt klubile enesetappu. Kui näiteks 15 mängijat peaks koormusele vastu, siis nendega justkui saaks mängida, aga kõik ülejäänud klubi eksisteerimiseks vajalikud lapsed/noored lihtsalt lahkuksid, sest ei pea vastu?

«See 15 peaks sul olema igas vanuses, üheksa aastakäiku!» hüüatab Oper. «Kvaliteedi jaoks siis kõigil kaks treenerit. See staffi hulk, mis sul peaks olema... ja finants, et mängijad saaksid sellist tähelepanu. See on väga suur ettevõtmine ja jõuame taas selleni, et kes selle kõik kinni maksab?

Eestis oleks ehk koondisega lihtsam midagi niisugust teha, sest sinna jõuavad parimad välja. Meie tegime koduseks EMiks valmistumisel U17 koondisega iganädalaselt trenni. Selle lõppvilju ei saanud me küll maitsta, aga asjaolu, kui palju mängijaid on jõudnud välisklubide huviorbiiti või juba välismaale liikunud, näitab midagi.»

Ka Poola kuuendas liigas valmistusin koondisemängudeks üksi lisatrenni tehes. See ei pea olema mingi räige trenn, vahel piisab kolmest trennist kahe nädala jooksul.

Konstantin Vassiljev (aastal 2019)

Operi hinnangul on arengu põhilised märksõnad lisatrenn ja head treenerid. «Et jalgpalliharidus algaks võimalikult vara. Kui sul on ainult üks treener, peab ta tegelema nii paljuga, et sa ei saa mängijana tähelepanu. Kaks treenerit on minimaalne. Näeme ka noortekoondistes seda, et mõned asjad peaksid olema poistel ammu selged, aga... See pole näpuga näitamise koht. Lihtsalt peamegi üheskoos arenema.»

Enda karjäärile tagasi vaadates arvab Oper, et tegi piisavalt lisatrenni. Nooremana rohkem, vanemana tuli juba keha kuulata. «Suur jõusaalis rassija pole ma kunagi polnud, aga palliga mulle meeldis juurde teha. Lisatrenn on A ja O, on seda kogu aeg olnud ja jääb ka nii. Ainuüksi tavatrennist ei piisa. Samas, kõik peab olema läbimõeldud, et lisatrenn ei hakkaks sind segama ja mängu ajaks jõudu ära ei võtaks.

Lause «Tavatrennist ei piisa» peale võime jälle hakata spekuleerima, et kas me treenime praegu liiga vähe? Et kas mängija peabki ise lisa tegema, sest trennis ei väsita piisavalt? Kui palju me jõuame kaks korda päevas trenni teha? Ettevalmistuse ajal on üks asi, hooaja keskel aga sootuks teine.

Moskva Torpedos ei lubatud meil päev-kaks enne mängu midagi teha. Aeti väljakult minema ja istusidki hotellis. Ühistrennid kestsid vähem kui tunni. Vahel mõtlesid, et miks, aga mängus oli jõudu see-eest oi kui palju. Kas see oli õige või vale, ma ei tea. Samas nii pärast mängu taastav treening kui ka sellele järgnevad päevad olid jällegi väga-väga rasked.

Hollandis Rodas oli kõik jällegi teistmoodi. Olukorrad nõudsid harjumist, märksõnaks oli kohanemine.»

Märksõnad
Tagasi üles