Sisukord
Kultuur
Tänane leht
15.10.2020
Eesti Erikomisjon Hillar Tederi suurannetust niisama ei jäta (12) Voltri: palga külmutamine viib streigini Eesti lühiuudised Rebaste, naaritsate ja tšintšiljade saatus kaalukausil (39) Aasta muinsusteoga sai hakkama Valga vallavalitsus Linnavalitsus elustas Reformierakonna mulluse plaani (2) Gümnasistide ideed: taskuhäälingust stressivastaste mesilasvahaküünaldeni Majandus Raul Siem: postkontorid võiks asendada pakiautomaatidega (10) Majanduse lühiuudised Valgevene äri tõi Eesti firmale sajamiljonilise käibekasvu (1) Välismaa Mäda süsteem röövib Rumeenia inimkaubanduse ohvritelt lootuse õiglusele (3) Sõja meenutamine pani Korea menubändi Hiinas põlu alla Mägi-Karabahh – mitte kristlaste ja moslemite konflikt, aga natuke siiski (5) Välismaa lühiuudised Tšehhi ja Belgia ägavad koroonakoorma all Arvamus Urmas Nemvalts: meenutusi Mägi-Karabahhist (2) Gert Jostov: kas kodus või kontoris? Lugejakiri: Kelle mure on ELi välispiir? Aivar Sõerd: valitsus vassib laenuraha asjus (11) Lauri Tõnspoeg: saamatu keskkonnaminister astugu tagasi (3) Toomas Alatalu: riikide sünni otsustavad jõud ja suhted (4) Karl Gustaf Scherman: vajame uut hauarahu lepingut (11) Julgeolek ⟩ Alexander Lott: Läänemeri ja Must meri – mare clausum või mare liberum? (4) JULGEOLEK ⟩ Erkki Koort: Kaliningradist Krimmi Kultuur GRAAFIKUD ⟩ Teatristatistikas tehti taas rekordeid (1) «Band of Gypsys 50»: pool sajandit kitarrimõnu Lahkuja kustutab tule? (2) Sport Mait Patraili koduklubi läheb eurosarja trofee jahile Spordi lühiuudised Miks pole Eestis tulevärki, mis kõditab maailmas miljonite vutifännide närve? (1) Rootsi WRC-etapp tegi muudatusi, et vältida tänavuse krahhi kordumist Vutikoondise peatreener Voolaid: kui nii jätkame, hakkavad pallid rohkem sisse minema (4) Maa Elu Piimatootja: hea vähemalt, et diislikütus on odav Nädala mõte: maaelu käärid Kollaselt õitsevad põllud petavad silma Riik ostab raskustesse sattunud põllumeeste maad kokku (4) Põllumehe võimekus investeeringuks toetust või laenuraha saada jääb kesiseks Kanade ületalve pidamises pole midagi keerulist Päev veinitalus: kuidas valmib viinamarjavein? Tormid meil ja mujal Taimed ei tee imet, ent leevendavad haigusnähte Niidukeid on odavam hooldada enne talvekorterisse viimist Kogenud hapendaja jätab kapsa ja kurgi teistele Meelelahutus Koomiks Sudoku

Lahkuja kustutab tule?

9 min lugemist
Taak 9. oktoobril Tallinna Kinomajas (vasakult): Kristjan Virma, Ott Oras, Ville Veering, Mart Kalvet ja Urmas Jõgi. FOTO: Alvar Loog

Ansambel Taak – üks kohaliku metal-skeene vanimaid, parimaid ja omanäolisemaid kollektiive, kes avaldas äsja oma järjekorras viienda albumi «Põgenemiskatse» – on löönud viimased paar nädalat nii sotsiaalmeedias kui ka kontserdilaval iseendale hingekella.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ülemöödunud nädalal kuulutas Taak Facebookis, et grupi solist ja sõnade kirjutaja Mart Kalvet lahkub bändist. Ning seega kujunesid kahel viimasel reedel vastavalt Tartus ja Tallinnas toimunud uue albumi esitluskontserdid kaabukergituseks mitte üksnes tema, vaid ühtlasi kogu senise Taaga jaoks, nagu me neid siiani oleme kuulama, nägema, armastama, kiruma ja võõristama harjunud, kuidas keegi.

Käesolev tekst, mida plaanisin algselt kirjutada albumi- ja kontserdiarvustuseks, ähvardab osutatud põhjusel võtta hoopis nekroloogile omase vormi ja tundetooni, muutuda heldinud inimese eleegilis-panegüüriliseks heietuseks. Üks käsi trükib klaviatuuril, teine pühib pisaraid... Aga tehkem süda kõvaks, talitsegem tundmusi ning mingem alustuseks ja rahustuseks kiretute faktide juurde.

Taak sündis 2005. aastal, kui kümnend varem loodud, 1994. aastal «The Old»-nimelise demo avaldanud ning vahepeal mõned aastad varjusurmas olnud ansambel Dawn of Gehenna tuli uuesti kokku, otsustas hakata laulma eesti keeles ja vahetas nime. Veelgi varem, 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, tegi sama seltskond aeglast hevi nime all Mystique. Tänaseks on Taak salvestanud viis albumit, millest viimased neli ilmusid nelja-aastase intervalliga.

Taak on tumeda ja tummise kõlapildiga bänd – olen kuulnud inimesi kurtmas, et nende muusika paneb hambad valutama. Samas on ansambli looming traadigrupi kohta kergesti ligipääsetav ning eksimatult äratuntav. Taaka pole võimalik kellegagi sassi ajada. Metal-skeenel, mida täidavad vohava DIY-mentaliteedi tõttu eelkõige epigoonlus, keskpärasus ja isikupäratus, on see vaieldamatu saavutus.

Käimasoleva sajandi traadimuusika üldiste trendide valguses on Taak tundunud algusest peale natuke liiga retro ja otsapidi ehk isegi middle-of-the-road, nende loomingus pole midagi silmatorkavalt moodsat ega ekstsessiivset. Suur osa bändi esimese albumi materjalist kandis äraspidisel moel nõukogudeaegse Eesti heviroki esteetikat ja eetost, oli justkui tagantjärele tehtud kummardus ja vigade parandus mitmete tollaste gruppide loomingule, kes ise toona korralike salvestuste ja väljalaseteni ei jõudnud (nt Okaspendel, Omas Kojas, Meidion, Paradoks jt). Kuulatagu nt palasid «Merevaik» ja «Trots», mille puhul olin ise kuni plaadi vahelehe lähima uurimiseni kindel, et tegu pole mitte bändi originaalloomingu, vaid kaveritega.

Mulle on algusest peale tundunud, et Taak on hoolimata oma kvaliteetsusest, mida ilmselt keegi ei vaidlusta, kutsunud kohalikul skeenel keskeltläbi esile rohkem võõristust kui vaimustust. Neid teatakse ning kindlasti ka kuulatakse ja respekteeritakse, ent samas siiski justkui peljatakse, ei võeta päris lõpuni omaks. Miks?

Põhjus peitub ilmselt eelkõige asjaolus, et Taak pole metal õllesõbrale, brutalistile, rahvuslasele, satanistile, macho-mehele/naisele vms – ega tegelikult isegi mitte melanhoolikule (nagu seda on ühel või teisel moel peaaegu kogu doom ja gothic metal, kuhu ka Taak žanriliselt eelkõige kuulub) –, vaid mõtlevale inimesele. Taak on äärmiselt logoslik bänd, nende olemus on minu hinnangul pigem apollooniline kui dionüüsiline.

14.10.2020 16.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto