Lahkuja kustutab tule?

Taak 9. oktoobril Tallinna Kinomajas (vasakult): Kristjan Virma, Ott Oras, Ville Veering, Mart Kalvet ja Urmas Jõgi. FOTO: Alvar Loog

Ansambel Taak – üks kohaliku metal-skeene vanimaid, parimaid ja omanäolisemaid kollektiive, kes avaldas äsja oma järjekorras viienda albumi «Põgenemiskatse» – on löönud viimased paar nädalat nii sotsiaalmeedias kui ka kontserdilaval iseendale hingekella.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ülemöödunud nädalal kuulutas Taak Facebookis, et grupi solist ja sõnade kirjutaja Mart Kalvet lahkub bändist. Ning seega kujunesid kahel viimasel reedel vastavalt Tartus ja Tallinnas toimunud uue albumi esitluskontserdid kaabukergituseks mitte üksnes tema, vaid ühtlasi kogu senise Taaga jaoks, nagu me neid siiani oleme kuulama, nägema, armastama, kiruma ja võõristama harjunud, kuidas keegi.

Käesolev tekst, mida plaanisin algselt kirjutada albumi- ja kontserdiarvustuseks, ähvardab osutatud põhjusel võtta hoopis nekroloogile omase vormi ja tundetooni, muutuda heldinud inimese eleegilis-panegüüriliseks heietuseks. Üks käsi trükib klaviatuuril, teine pühib pisaraid... Aga tehkem süda kõvaks, talitsegem tundmusi ning mingem alustuseks ja rahustuseks kiretute faktide juurde.

Taak sündis 2005. aastal, kui kümnend varem loodud, 1994. aastal «The Old»-nimelise demo avaldanud ning vahepeal mõned aastad varjusurmas olnud ansambel Dawn of Gehenna tuli uuesti kokku, otsustas hakata laulma eesti keeles ja vahetas nime. Veelgi varem, 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, tegi sama seltskond aeglast hevi nime all Mystique. Tänaseks on Taak salvestanud viis albumit, millest viimased neli ilmusid nelja-aastase intervalliga.

Taak on tumeda ja tummise kõlapildiga bänd – olen kuulnud inimesi kurtmas, et nende muusika paneb hambad valutama. Samas on ansambli looming traadigrupi kohta kergesti ligipääsetav ning eksimatult äratuntav. Taaka pole võimalik kellegagi sassi ajada. Metal-skeenel, mida täidavad vohava DIY-mentaliteedi tõttu eelkõige epigoonlus, keskpärasus ja isikupäratus, on see vaieldamatu saavutus.

Käimasoleva sajandi traadimuusika üldiste trendide valguses on Taak tundunud algusest peale natuke liiga retro ja otsapidi ehk isegi middle-of-the-road, nende loomingus pole midagi silmatorkavalt moodsat ega ekstsessiivset. Suur osa bändi esimese albumi materjalist kandis äraspidisel moel nõukogudeaegse Eesti heviroki esteetikat ja eetost, oli justkui tagantjärele tehtud kummardus ja vigade parandus mitmete tollaste gruppide loomingule, kes ise toona korralike salvestuste ja väljalaseteni ei jõudnud (nt Okaspendel, Omas Kojas, Meidion, Paradoks jt). Kuulatagu nt palasid «Merevaik» ja «Trots», mille puhul olin ise kuni plaadi vahelehe lähima uurimiseni kindel, et tegu pole mitte bändi originaalloomingu, vaid kaveritega.

Mulle on algusest peale tundunud, et Taak on hoolimata oma kvaliteetsusest, mida ilmselt keegi ei vaidlusta, kutsunud kohalikul skeenel keskeltläbi esile rohkem võõristust kui vaimustust. Neid teatakse ning kindlasti ka kuulatakse ja respekteeritakse, ent samas siiski justkui peljatakse, ei võeta päris lõpuni omaks. Miks?

Põhjus peitub ilmselt eelkõige asjaolus, et Taak pole metal õllesõbrale, brutalistile, rahvuslasele, satanistile, macho-mehele/naisele vms – ega tegelikult isegi mitte melanhoolikule (nagu seda on ühel või teisel moel peaaegu kogu doom ja gothic metal, kuhu ka Taak žanriliselt eelkõige kuulub) –, vaid mõtlevale inimesele. Taak on äärmiselt logoslik bänd, nende olemus on minu hinnangul pigem apollooniline kui dionüüsiline.

14.10.2020 16.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto