/nginx/o/2020/10/16/13416156t1h1360.jpg)
Metsasõjalt võib vist tõesti jutumärgid ümbert ära võtta, kuna tänapäeva tõhusaimat relva – infot – on hakatud väänama ja varjama muret tekitaval määral.
Nii tänase lehe Fookuse küljed kui ka metsasarja kuues artikkel illustreerivad seda probleemi eredalt. Tekib küsimus, milleks see poriloopimine vajalik on, kui metsa majandamisega peaks justkui kõik korras olema.
Üheks markantsemaks näiteks viimasest ajast on süüdistus, nagu saaksid metsakaitsjad vääriselupaikade kaardistamiseks raha Gazpromilt ja oleksid seetõttu seotud Venemaa mõjutustegevusega Eestis. Toimetaja Rein Kuresoo vastab sellele teravalt, öeldes, et kapo oleks sellisel juhul ammu asjasse sekkunud. Tegelikult jõuab Gazpromi Nord Streami looduskahju korvamiseks mõeldud raha looduskaitseliste projektideni sõltumatu kolmanda osalise kaudu. Nõnda kogutakse raha ka paljudelt teistelt suure keskkonnamõjuga ettevõtetelt. Selle info teisiti tõlgendamine on klassikaline näide avalikkusega manipuleerimisest.
Samal ajal ei ole ajakirjandusel ega murelikel kodanikel võimalik metsanduse kohta tõepärast infot hõlpsasti kätte saada. Näiteks keeldub RMK kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alade asukohti avaldamast, viidates, et kogukonna suhtes poleks millegipärast aus, kui info neist aladest just ajakirjanduse kaudu inimesteni jõuaks. Esiteks on KAH-alad juba oma nime järgi avalikkuse jaoks tähtsad ja teiseks ei ole tegemist salastamist väärt infoga, nagu seda on kodanike pöördumise peale vastanud andmekaitseinspektsioon.
Need on kaks jõhkramat näidet, aga pehmemal moel on infoga keerutamine metsaküsimuses sage nähtus. Postimehe ajakirjanikud on metsasarja lugude tegemisel pidanud RMK-lt ootama nädalaid vastuseid lihtsatele küsimustele. Eelmisel nädalal toimus metsateemaline pressikonverents, kus lisaks sellele, et keskkonnaministril mitte midagi uut öelda ei olnud, näitas rahandusminister Martin Helme (kes paistab viimasel ajal igal alal ekspert olevat) slaididel metsa juurdekasvu arve, mille keskkonnaagentuur ise on kuulutanud eksitavateks. KAH-ala läheduses elav kodanik peaks aga RMK meelest pidevalt nende kodulehel silma peal hoidma või lootma vallaametnike kibekiirele infoedastamisele, et enne raie algust selle kohta käiv teave kätte saada.
Selline susserdamine ajab üha enamatel inimestel harja turri. Ja sotsiaalmeedias võib nii mõnigi tasakaalutum libastuda, nimetades RMK töötajaid mõrvariteks või kutsudes üles harvestere põlema panema. Kuid väga vale on kanda üksikute patte üle kogu looduskaitsjate leerile ning levitada teisalt eksitavat infot. Sellises infosõjas on metsa- ja puidutööstusel kasutada märksa suuremad vahendid kui looduskaitsjatel, kuid oma ametnike ja rahaga lööb kaasa ka riik.
Seesugusel moel ei saagi konstruktiivset arutelu kunagi tekkida. Kui riik seisab oma sõnade taga, et praegune metsamajandamine on jätkusuutlik, siis tuleb kohe lõpetada manipuleerimine metsa kohta käiva informatsiooniga. Meil ei ole tarvis metsa üle sõda pidada, kuid Eesti mets ja loodus on väärt võitlemist, et selle kohta tehtaks otsuseid vaid selge, tõese ja avaliku info põhjal.
