Kadri Noormets liigub päris teatri poole

«Kui lavastus valmis saab, siis ma ei saa aru, kuidas see sünnib, kust see on tulnud. See on hästi tore,» ütleb Kadri Noormets. FOTO: Margus Ansu

Etenduskunstnikul ja lavastajal Kadri Noormetsal esietendus 10. oktoobril Tartu Uues Teatris lavastus «Ümarlaud», mille keskmes ongi üks ümar laud – mis on nagu üks saar, kus seltskond inimesi soovib teada tõtt. Neid huvitab, mis tegelikult toimus ja kuidas see juhtus. Tõe teada saamiseks rakendatakse erinevaid meetmeid: kord uuritakse kasutatud esemeid, siis jälle küsitakse otse, kord proovitakse süüdlast lõksu meelitada, siis jälle tunnistatakse ise kõik üles.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

See on meie kolmas – sellest ka sina-vormi kasutamine ­– trükitud usutlus kuue aasta jooksul, kaks eelmist ilmusid kultuurilehes Sirp. Seriaalsusel on põhjendus: nii nagu Kadri Noormets näeb oma uuslavastust pusletükina loomingulises tervikus, on ka vestlus eluprotsessi osa.

Kadri Noormetsale tundub, et elus on väga palju resultaadipõhisust. «Arvame, et teeme mingi asja valmis, aga elu kontekstis on ju kõik kestev ja muunduv. Eriti tänases maailmas ei saa tegemisi ja loomingut võtta eraldiseisvate üksikute tükkidena. Näiteks üht lavastust tehes näen alati laiemat pilti, näen oma loomingut tervikuna. Mulle meeldib teadlikult panna oma tervikloomingu-pusle hulka uusi tükke,» selgitab Noormets.

Milline on sinu rada kunstnikuna olnud? Nüüdseks oled lavastanud Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval ja Kanuti Gildi SAALis, Rakvere teatris, Tartu Uues Teatris. Kust oled alustanud ja millise kaarega siia, Tartusse jõudnud?

Pean oma teatritee alguseks lapsepõlve. Olen juba algkoolis oma Ugala suure saali pearolli muusikalis ära teinud: Ivo Eensalu lavastatud «Mary Poppins»! Lavastust mängisime väga palju, isegi Estonias. Lapsena tegin veel mitmes lavastuses kaasa, aga «Mary Poppins» oli kindlasti stardipunkt. Edasi läks mu rada läbi alternatiivse kaasaegse tantsuteatri, aga olen seda alati nimetanud teatriks.

Liigun üha enam n-ö päris teatri poole. Sisimas olen ma aga leiutaja, mul on raske leppida teatri toimimise süsteemi üle võtmisega. Ja mõneti on see kindlasti tülikas. Lisaks teatrile olen aga oma ellu ka palju teisi asju sisse lasknud, teater ei ole enam nii kõikehõlmav mu jaoks. Huvi teatri vastu ei ole nõrgemaks jäänud, aga on muutunud sügavamaks, selgemaks. Küsin iga kord, mida ma teen, milleks, kellele.

Sinu loomingu huvikese on ikka olnud lava ja saali vaheliste suhete mõtestamine, tunnetusliku ruumi loomine. Kas see on jäänud samaks?

See huvipunkt on jäänud ikka samaks. Samas olen järjest rohkem lasknud tundmatuid sisse.

Mis need tundmatud on?

Kõigepealt panen hästi rangelt paika raamid. Raamide sees aga mängime. Mängime lava peal, ilma teadmata, mis seal saab. Sageli öeldakse, et teater on mäng. Mis siis, kui laval ongi mäng, mida näiteks perekond õhtul kodus mängib. Mulle meeldib mängu kohalolu. Kui ise kodus lauamängu mängin, siis ma alati ise emotsionaalselt süttin. See oli üks peamisi tõukeid uuslavastuse loomisel.

15.10.2020 17.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto