R, 9.12.2022

Ilma tegev Eesti noorteadlane: ajubioloogia paneb ühiskonna raskete valikute ette

Kaur Maran
, toimetaja
Ilma tegev Eesti noorteadlane: ajubioloogia paneb ühiskonna raskete valikute ette
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Oma värskeimas teadusartiklis näitas Allan-Hermann Pool ära rakud, mis kontrollivad, kas tekib puhta või soolase vee janu. Teisisõnu - kas tahame juua tavalist või Värska vett.
Oma värskeimas teadusartiklis näitas Allan-Hermann Pool ära rakud, mis kontrollivad, kas tekib puhta või soolase vee janu. Teisisõnu - kas tahame juua tavalist või Värska vett. Foto: Sander Ilvest

Noore eesti teadlase, Lasnamäel üles kasvanud Allan-Hermann Pooli tähelend võib teda juba lähiaastatel viia oma laborini maailma tippülikoolides ning tuua pikemas perspektiivis kaasa inimese bioloogiliste tungide ülitäpse tundmise ja revolutsiooni ravimitööstuses.

«Olen viimased kümme aastat uurinud, mismoodi vahendab meie aju bioloogilisi motivatsioone või tunge. Konkreetselt, et kus kohas meie ajus asuvad närvivõrgud, mis neid vahendavad, ja kui need leida, siis mis protsessid või algoritmid meie käitumist kontrollivad,» kirjeldab Pool oma teadustöö üldisemat huvi. Spetsiifilisemalt vaatab ta neist tungidest kahte, valu ja janu.

Viimase teemal ilmus läinud neljapäeval tipp-teadusajakirjas Nature ka artikkel, milles Pooli nimi esimese autorina välja on toodud. Alles järeldoktorantuuri lõpetava noorteadlase jaoks on selline tiitel mitte vaid suur au, aga võib avada nii mõnesidki uksi maailma tippülikoolides, kus noorte teadlaste professorikohale värbamisel ongi tihtipeale n-ö esimeseks kontrollkriteeriumiks esimene autorsus juhtivates teadusajakirjades Nature, Science või Cell. Või nagu ütleb mees ise – see artikkel teeb ta konkurentsivõimeliseks, et saada millalgi teadustöö tegemiseks oma labor.

Aga tagasi bioloogia enda juurde. Nature’s ilmunud artiklis näitas Pool koos kolleegidega ära, kuidas janu raku tasemel töötab – kuidas teatud rakutüübid kontrollivad mageda vee järele tekkivat janu ning kontrollivad soolase vee, eestlastele arusaadavamalt Värska vee janu. Ühe nn janutüübi tekkimist käivitavad teatud rakud siis, kui oleme söönud midagi soolast, mille tagajärjel tekib isu puhta vee järele. Teised rakud lülituvad aga sisse siis, kui meil on higistamise tagajärjel tekkinud organismis nii vedeliku- kui ka elektrolüütide puudus. Viimasel juhul tekibki nn Värska-janu.

Loomulikult on teadlased juba üle 100 aasta teadnud, et ajus on olemas kindlad tuumakesed ehk ajupiirkonnad – mitte ajada segi rakutuumadega, rõhutab Pool –, mida seostatakse ka teatud funktsioonidega. Näiteks on teada, et kui katseloomal teatud ajupiirkond välja lõigata, kaob teatud osa tema tungist täiesti ära, näiteks võib selle tagajärjel kaduda söögiisu. Sama piirkonna elektrilise stimuleerimise korral võib isu aga muutuda täiesti ohjeldamatuks.

Kuidas äädikakärbsed end lõhki sõid

Oma doktoritöös näitas Allan-Hermann Pool, et vaid mõne raku välja lülitamisega äädikakärbeste ajus on võimalik võtta neilt ära kontroll söögiisu üle. Tekkinud nn täitmatute kärbeste isu on niivõrd ammendamatu, et mõned neist suisa lõhkesid ülesöömisest.
Oma doktoritöös näitas Allan-Hermann Pool, et vaid mõne raku välja lülitamisega äädikakärbeste ajus on võimalik võtta neilt ära kontroll söögiisu üle. Tekkinud nn täitmatute kärbeste isu on niivõrd ammendamatu, et mõned neist suisa lõhkesid ülesöömisest. Foto: Erakogu

Üks näide sellest, mida bioloogia tänapäeval võimaldab, pärineb Allan-Hermann Pooli doktoritööst. Nimelt suutis ta äädikakärbeste kesknärvisüsteemi rakkude muundamisega tekitada olukorra, kus need kas ei söönud üldse või siis sõid sellises koguses, et mõned koguni lõhkesid.

Toona langes valik äädikakärbeste kasuks, kuna nende närvisüsteemis on 100 000 rakku, mis on 1000 korda vähem kui näiteks hiirte oluliselt keerulisemas ajus.

«Tolles hetkes tundus hiir täiesti utoopiline ja mõtlesin, et üritan vähemalt sellest ühest tungist äädikakärbses aru saada. Tollal mõtlesin, et nende küsimustega läheb veel nii kaua aega, et jõuan sellega veel 50 aastat tegeleda. Siis aga hakkasid need probleemid tohutu kiiresti lahenema ning need protsessid, mille kohta siis arvasin, et need võtavad aastakümneid, võtavad nüüd vaid paar aastat,» meenutab Pool tollast olukorda.

Lihtsa katse käigus hakkas ta eri kombinatsioonides närvirakke välja lülitama ja vaatama, mis nende söögitungiga juhtus. Peagi tuligi välja üks kombinatsioon, mille puhul sõid katseloomad absoluutselt kõike tavatoidust vee, alkoholi ja kibedate mürkideni.

«Mõned sõid oksendamiseni, mõned plahvatamiseni. Miks see nii toimib, selle selgitamiseks läks mul viis aastat aega, kuni leidsin lõpuks nende närvisüsteemist neli rakku. Kui need välja lülitada, sööb loom absoluutselt kõike. Järelikult on putukate söömistung pideva surutise all, ilma milleta nad sööksidki kõike. See konkreetne ajukeskus võimaldab neil aga teha mõistlikumaid söömisotsuseid,» selgitab Pool.

«Seda kõike oleme teadnud juba pea sada aastat. Mida me aga ei tea, on, et millistest närvirakkudest need ajutuumad koosnevad ja kuidas nende tungide tekkimine rakubioloogilisel tasemel käib,» kirjeldab ta bioloogia hetkeseisu.

Viimase viie aasta jooksul on selles teadusharus toimunud tohutu areng, mida võib Pooli kirjelduse kohaselt võrrelda keemiliste elementide perioodilisustabeli välja mõtlemisega keemias veidi enam kui 150 aastat tagasi. Või siis muudatustega, mida tõi kaasa kogu ühiskonnale interneti leiutamine.

«Võtmetähtsusega muutus on see, et tänu uutele tehnoloogiatele suudame ära näidata, kuidas rakud üksteisest erinevad. Tänu ühe raku RNA sekveneerimise (järjendamise – K. M.) tehnoloogiale saame me tänapäeval kirjeldada väga selgelt meie kudesid moodustavate rakkude mitmekesisust ning leida raku tüüpe defineerivad geeniekspressiooni (geeni avaldumise – K. M.) mustrid.»

Nature’s ilmunud teadusartikli uuenduslikkus seisneb Pooli välja töötatud uues tehnoloogias, mille abil on võimalik kaardistada konkreetseid käitumisi konkreetsetele rakutüüpidele. Kui varem võttis selline töö aega aastaid, siis uue tehnoloogia abil on see võimalik vaid kahe nädalaga. Kui veel paari aasta eest oleks olnud aus vastus küsimusele, et kui palju on hiire ajus erinevaid rakutüüpe, olnud et võib-olla 100, aga võib-olla ka 100 000 – teisisõnu, et ei tea –, siis nüüdseks on selgunud, et näriliste närvisüsteem koosneb kõigest mõnest tuhandest erinevast ajuraku tüübist. Eesti teadlane leidis neist 16 rakutüüpi, mis kindlates kombinatsioonides kodeerivad kahte erinevat janu motivatsiooni.

 

Teadvuse mõtestatult uurimisel on olnud väga tugev tehnoloogiline barjäär, mis on meid takistanud rahuldavaid vastuseid saamast.

Janu on muidugi vaid üks näide sellest, mida teadus uute vahenditega suudab. Kui teada, mis rakud teatud käitumist, tundlikkust, tungi või motivatsiooni kontrollivad, siis kaasneb sellega juba õige pea ka võimalus neid ülitäpselt kontrollida (vt kõrvallugu). Muu hulgas on ka valu üks samamoodi käitumist mõjutavatest teguritest, mida kontrollivate neuronite kindlaks tegemine nüüd võimalikuks peaks osutuma. See tähendab aga, et võimalikuks võib osutuda näiteks kroonilise või akuutse valu ülitäpne kontroll ilma kõrvalnähtudeta, mis kaasnevad praegu laialdaselt kasutatavate opiaatidega.

Analgeesia ehk valu kontroll on ka üks teema janu kõrval, millega Pool oma tulevases laboris – kui see saada õnnestub – tegeleda tahab. Põhimõtteliselt on praeguseks olemas tööriistad, millega oleks võimalik samamoodi uurida ja mõjutada üksiku raku täpsusega ükskõik milliseid käitumisi, näljast soolise tungini välja.

Transgeensel hiirel on kuumataju vahendavad närvirakud muudetud sinisele valgusele tundlikuks. Sinise valgusega stimuleerimise tagajärjel tunneb hiir sinist valgust kuumana, kuigi kude jääb kenasti terveks ja ei saa kahjustatud. Sellised lahendused võimaldavad uurida valu meelt tervetes hiirtes.
Transgeensel hiirel on kuumataju vahendavad närvirakud muudetud sinisele valgusele tundlikuks. Sinise valgusega stimuleerimise tagajärjel tunneb hiir sinist valgust kuumana, kuigi kude jääb kenasti terveks ja ei saa kahjustatud. Sellised lahendused võimaldavad uurida valu meelt tervetes hiirtes. Foto: erakogu

Hetkel piirdub tehnoloogiline võimekus täpselt aju funktsioone kontrollida suuresti hiirte ja teiste mudelorganismidega, kelle genoomi on võimalik muuta – saab luua transgeenseid hiiri ja sisuliselt kontrollida enamikku nende ajurakke. Hiirtega saavad teadlased teha põhimõtteliselt mis tahavad. Inimestega on selliste täppisteraapiate loomine muidugi keerulisem. Küll aga ei ole see võimatu ja selle aasta kevadel andis Pool sisse ka patenditaotluse geenitehnoloogiale, mis võimaldaks rakke ümber programmeerida, ilma et selleks oleks vaja inimese genoomi muuta.

«See, mida on praegu võimalik avastada, on täiesti müstiline, samas võib ka konkurents tekkida üleöö. Ajubioloogias on lähiaastad igal juhul põnevad,» tõdeb Pool, kui temaga ühes Tallinna kesklinna kohvikus teadusest ja tema tulevikust räägime.

Vaadates sinu värskelt avaldatud uuringut: kas janu saab tõesti nagu lülitist sisse ja välja lülitada?

Jah, aju keel on sisuliselt närvirakkude impulsid. Kui tead, millised on need sihtmärgid, siis saab geeniteraapiatega hiirtes seda hõlpsasti teha. Viimastel aastatel on tehtud korralikult investeeringuid tehnoloogiate arendusse, mis võimaldaks seda ka inimestes teha. Siin on üheks väga kasulikuks lahenduseks teha väike osa inimese ajurakke teatud geeni ekspresseerimise läbi tundlikuks uuele ravimile, mida ülejäänud keha ei näe ja millel ei ole seetõttu ka kõrvalmõjusid. Kasutades n-ö viirusepõhiseid geeniteraapiaid on seda võimalik hiirtes teha praegu juba täiesti rutiinselt.

Ükski teadustöö ei ole teatavasti eraldiseisev. Küsin kiuslikult, et kas selline uurimissuund ei vii mingil hetkel ikkagi selleni, et hakkamegi inimeste impulsse ja aistinguid keemiliselt kontrollima? Millised on siin eetilised kaalutlused?

Ilmselt kaasneb sellega rida eetilisi probleeme. Praktiline vastus on aga, et nende eetiliste probleemide reaalne kättejõudmine on enam kui aastakümne kaugusel. Ja isegi kui esimesed aju rakutüüpide täppiskontrolli võimaldavad tehnoloogiad tulevad, on meil ikkagi vaja teha süst ajju ning sellist asja ei hakka küll keegi lähiajal tööstuslikes kogustes tegema.

Kaasaegses biotehnoloogias leidub eetilisi probleeme küll ja veel, alates CRISPRi-beebidest: põhimõtteliselt on juba praegu võimalik genoomist mingid osi elimineerida või asendada ning seeläbi endale näiteks tervemaid või ilusamaid lapsi tekitada. See on asi, mille eest teatavasti üks Hiina teadlane sel aastal vangi läks.

Me kõik ju soovime, et meie lapsed oleksid meist endist targemad. Siin tuleks selgelt läbi mõelda, mis alusel siin sekkuda võib või ei või.

Lõpuks taandub sinu uurimistöö küsimus ikkagi sellele, et need on katsed saada aru teadvuse rakubioloogilisest taustast. On seda üldse võimalik ära näidata?

Teadlasena ütlen, et absoluutselt on. Küsimus on, kas meil on selleks tehnoloogiaid. Võimalik, et peame selle jaoks uurima inimesi tehnoloogiatega, mida meil hetkel veel ei ole, aga võimalik on see kindlasti. Minul ei ole selles kahtlust.

Nähes, kui müstiliselt kiiresti on tehnoloogia arenenud, ei näe ma põhjust, miks me ei peaks ühel hetkel aru saama, mis algoritmid loomi ja meid ennast jooksutavad või mis on ajus need protsessid, mis võimaldavad meil tajuda pikki, siniseid või ükskõik milliseid objekte. Või siis ühiskonnale kasulikumal tasemel, et mis on need protsessid, mis haigusnähtusid põhjustavad. Alates lihtsamatest juhtudest nagu krooniline valu, mille puhul tuleb teadmine kergemini kätte, kuni keerulisemate asjadeni nagu autism ja neuropsühhiaatrilised haigused, kus teadmisteni jõudmiseni läheb kindlasti kauem aega.

Veel üks kiuslik küsimus. Kuskilt maalt hakkame ikkagi täiuslikku inimest taga ajama. On see üldse tõsine probleem?

Juba välja arenenud inimese muutmine on niivõrd keerukas protsess, et seal ma ei näe seda ohtu tekkimas. Küll aga võib tekkida küsimusi selle pinnalt, mida ka Eestis tehakse – kui saame väga täpselt teada, millised geenid inimese füüsilisi või isikuomadusi määravad. Kui näiteks kunstlikul viljastamisel tekib võimalus valida geneetilise profiili järgi kahekümnest embrüost üks, mis läheb ka kasutusse. Sisuliselt tekib võimalus valida, mis omadustega last sa tahad.

 

Me kõik ju soovime, et meie lapsed oleksid meist endist targemad. Siin tuleks selgelt läbi mõelda, mis alusel siin sekkuda võib või ei või.

Isiklikult ma lubaksin sellist asja, aga näen ka sellega kaasnevaid tõsiseid probleeme. Näiteks kui selgelt poisslapsi eelistavates Indias või Hiinas selline asi suuremas mahus lahti läheks, oleks see väga tõsiste ühiskondlike tagajärgedega. Samas kui valik oleks selle vahel, kas sündival lapse oleks eelsoodumus rinnavähile või ei, siis selle valiku teeksin mina vanematele vabaks.

Igal juhul on see koht, kus ühiskonnas on vaja väga laialdast diskussiooni. Selliseid küsimusi ei saa otsustada mingis kümne inimesega komitees või parlamendi väljasõidul.

Aga kuidas see diskussioon üldse käima peaks?

Võib-olla on siin kaks mudelit. Otsus, et kas peaksime saama valida oma tulevaste laste omadusi, peakski ilmselt käima läbi ajakirjanduse ja avalike foorumite, võib-olla langetama mõned otsused rahvahääletusega, kuna see on niivõrd fundamentaalne muutus.

Aga näiteks CRISPRi või rekombinantse DNA küsimuses on Ameerika Ühendriikides hea näide – nendes tulistes küsimustes on korraldatud eetikakonverentse, kus siis prominentsemad ühiskonnategelased kogunevad ja räägivad, et mis on piirid, mida endale seame ja millest me üle ei astu.

Üks sellistest ise seatud reeglitest puudutab näiteks põhimõtet, et kindlasti ei võiks neid tööriistu kasutada bioloogilise sõja eesmärgil ning et me ei hakka muutma oma sugurakkude DNAd.

Kas oled ka märganud, et sinu enda mõtlemine või teadvus muutub sellest, et neid protsesse uurite? Kas sul on olnud seda momenti, et tekib janu ja tead kohe, et näed nüüd need neuronid seal hakkavad paugutama?

Selles osas, kuidas ma tõlgendan oma maailmakogemust, on selles teaduse valdkonnas tegutsemine mind kindlasti mõjutanud. Ma ilmselt tõlgendan enda sees toimuvaid protsesse kindlalt loodusteaduslikes raamides. Kui on mingid emotsioonid või mingi sügav elamus, siis ma kindlasti ei näe seal taga mingit religioosset põhjust, vaid mõistan, et see on lihtsalt mingi protsess, mis ajus aset leiab.

Selleks et niimoodi maailma teaduse tipu suunas liikuda, peab olema mingi sisemine põlemine. Kust see sinu jaoks tuleb?

Filosoofilisest vaatevinklist motiveerib mind sellega tegelema see, et väga fundamentaalsel tasemel ei olegi ju meie elul väga sügavat mõtet peale selle, et jääda ellu ja saada lapsi. Sellest edasi ei ole vähemasti minu subjektiivsest vaatenurgast muud eesmärki ja ainus asi, mis mulle huvi pakub, on mõista neid protsesse, mis annavad meie elule mõtte ja tähenduse. Olen seda uurinud süsteemides, kus on võimalik elu jooksul kasvõi mingi poolrahuldav vastus saada, et mis on need algoritmid, mis meid jooksutavad

Minu jaoks seostub teadvuse küsimustega esimesena Daniel Dennett, kes on üldse filosoof, kuigi väga teadusmeelne. Kas siin tekib ka probleem, et kas see on teaduse või filosoofia küsimus või sobivad need kaks asja nüüdseks juba kokku?

Arvan, et kui Dennett oleks sündinud 30 aastat hiljem, ei kutsukski me teda filosoofiks, vaid teadlaseks. Teadvuse mõtestatult uurimisel on olnud väga tugev tehnoloogiline barjäär, mis on meid takistanud rahuldavaid vastuseid saamast.

Küll aga on filosoofiline taust huvitav, kuna pakub palju konkreetseid hüpoteese, mille abil suurtele küsimustele läheneda. Väga tore on vaadata varast teaduskirjandust või filosoofiat – kuidas inimesed on üritanud sellest probleemist aru saada.

Oled suurema osa oma karjäärist teinud välismaal. Kas Eestis on üldse võimalik sellist tippteadust teha.

Siin on kaks asja. Mul on hästi lahe kogemus sellega, et olen kaks korda lugenud Tallinna Tehnikaülikoolis doktoriloenguid käitumist kontrollivatest närvivõrkudest. Ütleksin, et tudengite kvaliteet on väga võrreldav USA tippülikoolide tudengitega. Erinev on aga see, et Eestis on teaduse rahalised võimalused palju tagasihoidlikumad ja seetõttu on võimekamate inimeste võimalus oma potentsiaali realiseerida väiksem.

Lisaks on meil levinud poliitilisel tasemel suhtumine, et kui oled tippteadlane, siis oma teadust peaks põhiosas rahastama Eesti-väliste vahenditega. Mis valik on aga noortel teadlastel nagu mina? Kui saad näiteks Euroopa Teadusnõukogult granti (tegu on Euroopa suurimate ja prestiižseimate teadusgrantidega – K. M.), siis iga Euroopa riik võtab sinu heaga omaks ja noor teadlane peab siis valima, kas läheb riiki nagu Rootsi, Soome või Šveits, kus neil on lisaks Euroopa rahale olemas ka tugev baasrahastus, või nad tulevad Eestisse, kus rahastus on palju kesisem.

 

Võib-olla ei saa Eesti lubada näiteks bioloogias 20 tipplaborit, aga suudaksime ülal pidada kuut-seitset, kes oleksid ka tõesti tipud.

See on Eestile kahjulik, kuna järgmise põlvkonna Skype’id, Apple’id või Google’id ei sünni enam vanemate garaažides või Lasnamäe magamistubades. Selleks et meie noored saaksid konkurentsivõimelisi ettevõtteid luua, peavad nad kokku puutuma kõige uuema tehnoloogiaga. Ainus viis, kuidas see tekib, on, kui riik investeerib teadus-arendustegevusse, kus meie enda inimesed saavad lahendada olulisi probleeme. Kui me ise siin seda keskkonda aga ei tekita, siis meil ei teki ka uue generatsiooni tehnoloogiaid ja ettevõtteid, mis peaks majandust üleval hoidma.

Kui Apple tekkis, vedasid asja inimesed, kes ei olnud ülikooli lõpetanud või olid bakalaureuseõpingutest välja kukkunud, aga kes lõid maailma kõige väärtuslikuma ettevõtte. Tänapäeval see aina enam niimoodi välja ei näe. Edukad firmad tulevad üha tihemini ülikoolide või tehnoloogiafirmade hästi rahastatud laboritest. Maailma muutvad ettevõtted lihtsalt ei tule, kui me neid investeeringuid praegu ei tee.

Kas sinusugusel mehel on üldse mõtet praegu Eestisse tagasi tulla? Oleks sul siin midagi teha?

Eestil on mitmeid tugevaid eeliseid, alates tarkadest ja töökatest inimestest, meil on väga atraktiivne elukeskkond ja ma väga tahaks Eestis elada. Mis mind hetkel takistab, ongi see, et kui ma alustaksin siin oma laborit, siis saaksin Eestis arvestada paarisaja tuhande euroga, samal ajal kui Ühendriikides ja mõnel pool Euroopas alustaksin paari miljoniga. Võid olla ükskõik kui tark, aga lõppude lõpuks ei ole sa kümme korda väiksema stardipagasiga lihtsalt konkurentsivõimeline.

Kui Eesti väärtustaks teadusarenduse investeeringuid, siis oleks Eesti igal juhul koht, kus ma tahaksin elada, oma labori luua jne. Praegu aga see ilmselt hirmutab mind. Kui grandiraha ära lõppeks, siis kohalik teaduste akadeemia rahastus on minu teaduse jaoks liiga kesine.

Seejuures ei räägi ma isegi sellest, et Eesti peaks oma rahastust viiekordistama. Siin ei ole asi nii hull. Pigem peaks analüüsima, et mis on konkreetsetes valdkondades maailma konkurents. Võib-olla ei saa me lubada näiteks bioloogias 20 tipplaborit, aga suudaksime ülal pidada kuut-seitset, kes oleksid ka tõesti tipud ning kus saaksime uute tehnoloogiate põhjal luua nii teadust kui ka ettevõtteid. Seda on teinud nii Šveits, Soome kui ka Rootsi ja ei käiks ka Eestile üle jõu.

Allan-Hermann Pool

Noor eesti tippteadlane Allan-Hermann Pool.
Noor eesti tippteadlane Allan-Hermann Pool. Foto: Sander Ilvest

Sündinud 11. märtsil 1983 Tallinnas

2001 – Tallinna Inglise Kolledži vilistlane

2005 – geenitehnoloogia bakalaureusekraad Tallinna Tehnikaülikoolis

2007 – neuroteaduse magistrikraad Kuopio Ülikoolis

2013 – doktorikraad California Ülikoolist Berkeleys

alates 2015 järeldoktorantuur California Tehnoloogiainstituudis

Heas mõttes hull teadlane

Tallinna Tehnikaülikooli molekulaarbioloogia professor Tõnis Timmusk.
Tallinna Tehnikaülikooli molekulaarbioloogia professor Tõnis Timmusk. Foto: Tairo Lutter

Tunnen Allanit juba aastast 2002, ja ta paistis juba siis andekusega silma. Näiteks andis ta meile juba ülikooli teisel kursusel idee patenditaotluseks. Me ei andnud seda küll tollal sisse, aga see näitas juba siis tema suurt intellektuaalset võimekust ja oskust teaduses ka kommertsiaalset väärtust näha. Õige pea läks ta välismaale, aga olen teda sellest ajast silmas pidanud, kuna ta on tõesti väga andekas ja ülienergiline inimene. Ning lisaks ei ole ta kunagi kurvameelne, vaid pigem alati rõõmus ja entusiastlik.

TTÜ ajal tuli ette, et ta koguni magas laboris, kuna ei jõudnud õhtuse bussiga Mustamäelt Lasnamäele. Selleks oli tal kohe laboris oma magamiskott olemas. Selles mõttes igat pidi heas mõttes hull teadlane.

Julgen öelda, et ta on praegu üks kõige kõrgemini haritud molekulaarseid neurobiolooge eestlaste seas. Ka see soolase ja mageda vee janu kontrollivate rakkude uurimine võib tunduda mõnedele elementaarne või teistele raha raiskamine, aga ei ole seda üldse. Just sellisest uurimisest sünnivad uued tehnoloogiad, rakendused, ettevõtted ja maailma muutvad uuendused.

Tõnis Timmusk - Allan-Hermann Pooli bakalaureusetöö juhendaja, TTÜ molekulaarbioloogia professor

Euroopa konservatiivsus viib innovatsiooni mujale

Paljuski, mis puudutab biotehnoloogia arenguid, on Euroopa muust maailmast ettevaatlikum – ka uute ülitäpsete geenitehnoloogia meetodite juurutamiseks ei ole siin erinevalt Ameerika Ühendriikidest või Ida-Aasiast juriidilisi erisusi loodud, mistap on Euroopa sordiaretajad, eestlased nende seas, hädakisa tõstnud. Muu maailma teadus ja tööstus lähevad niimoodi lihtsalt Euroopast mööda.

«Eks need ole meie ühiskonna valikud,» tõdeb Allan-Hermann Pool ja toob näite Saksamaalt, kus teadusasutused on keeldunud kaitsmast oma teadlasi, kes töötavad primaatidega. «Selle tulemus on aga see, et need inimesed lähevad hoopis näiteks Hiina tööd tegema, mis tähendab kohe, et teatud innovatsioon jääb Euroopas sündimata.»

Märksõnad
Tagasi üles