Urmas Vaino ei karda probleeme päevavalgele tirida ega tolmunud tõdesid kahtluse alla seada. Sel sügisel virgutas ta kõigi mõttemaailma sarjaga «Maailma kõige targem rahvas», mis lükkas ümber mitmed arusaamad õppimisest. Nüüd jätkub tõe ja õiguse jaht saates «Suud puhtaks». Arter saatis Urmast nii stuudios kui ka spordirajal ja sai teada, et paljud vanad tõed enam ei kehti. Aga mis siis kehtib?

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kohtume Urmasega varahommikul õues, sportlikult riides, ees ootab 12 kilomeetrit kiirkõndi. «Liikumine on nagu vaimne duši all käimine,» selgitab ta reipalt. «Uhub üleliigsed emotsioonid maha ja saad asjast paremini aru.» Lisaks soodustavad nii värske õhk kui ka parem verevarustus ajutegevust, järelikult oleme hästi relvastatud, et tõsiste teemade kallal ragistama hakata. Läks!

Miks peab käima?

See on jube hea tunne, kui sa lõpuks aru saad – iga liigutamise preemia on eeskätt emotsionaalne ja vaimne. Kui on mingi probleem, lahtuvad emotsioonid, kui sa käid või jooksed. Liikumine on nagu hügieenivärk, vaimselt vormis püsimiseks asendamatu! Ja värske õhk ning keskkond on oluline lisaväärtus selle juures.

Urmas Vaino ei karda murekohti läbi valgustada: „Me kardame asju, mille kohta meil on vähe informatsiooni. Kuid kas ei ole paradoksaalne – kunagi varem pole meil olnud nii suurt võimalust saad informatsiooni kui täna.“ FOTO: Mihkel Maripuu

Kas eestlased julgevad tulla otsesaatesse?

Kusjuures ei ole palju neid, kes ei julgeks! Praegu eriti – keegi ei saa kuhugi ära sõita, kõik on kodus ja saavad tulla.

Kui inimene ei julge tulla, on sellel tavaliselt mingi põhjus. Mitte seda, et on luukered kapis – need inimesed tulevad hea meelega. Pigem olen märganud, et Eesti inimestel on ilmselt juba mõisaajast sees eksimise hirm. Eestlased on kohtuskäija rahvas, minu õigus peab peale jääma! Ja kust see tuleb? Ikka selleks on vaja õige olla, et ei saaks mõisa keldris peksa.

Eestlased võiksid olla julgemad oma arvamust omama, avaldama ja ka muutma. Meil hakatakse kohe turja, et neli aastat tagasi ütlesid nii, nüüd aga ütled hoopis nii! Mis mees sa oled, et oma arvamust muudad? Aga tegelikult on see täiesti normaalne! Saad uusi teadmisi ja kogemusi ning arusaam maailmast muutub.

Kui sinu vaatenurk ajas muutub, on see ju lihtsalt elus olemise tunnus.

Jah! Elus olemise tunnus tõesti. Toimub informatsiooni töötlemine, järelikult elan. Internet on ju vaimuküllust täis ja harrastusvirolooge pole Eestis kunagi olnud nii palju kui praegu.

Võib-olla on see põhjus, miks targad inimesed ei taha päris oma valdkonnast rääkida. Aga mina usun, et liigirikkus lööb õide just siis, kui välja öeldakse eri vaateid. Praegu on avalikus ruumis pigem nii, et mida vähem on inimesel infot, seda häälekamalt ta sõna võtab. Asjatundjad näevad suurt pilti ja ei kipu lihtsaid lahendusi loopima, sest tavaliselt neid ei olegi.

Ma ei mõtle ka päriselt seda, et tule ja pauguta! Aga uued lahendused ja ideed sünnivad interdistsiplinaarsuses, mitmete valdkondade koosmõjus. Me näeme ju, kuidas matemaatik Krista Fischer ja viroloog Irja Lutsar käivad ühte jalga. Me saame tänu sellele koostööle maailma kohta teada täiesti uusi asju. Haritud inimesed võiksid sõna võtta, sest seal, kus on tühimik, sinna kindlasti midagi voolab.

Kõige rohkem usaldamatust, viha ja hirmu tekib seal, kus ühel on rohkem infot kui teisel. Kas kogu selle vaenu ja möllu taga ühiskonnas pole lihtsalt teadmatus?

Muidugi on nii. Me kardame asju, mille kohta meil on vähe informatsiooni. Hirm on ka viha ja usaldamatuse võti. Filmioperaator Elen Lotman on ühes «Ööülikoolis» hästi toredasti rääkinud, kuidas tolmutondid on voodi all õhtuti hirmsad ainult niikaua, kuni sinna peale valgust näitad. No Eleni voodi all, meie kodus tolmurulle muidugi ei ole. (Naerab.)

See on nii iga teemaga – kui asjale valgust heita, siis sa ei karda. Küsimus ongi, kust see valgus tuleb. Mida valguse saamiseks tuleb teha?

Kas ei ole paradoksaalne – kunagi varem pole meil olnud nii suurt võimalust informatsiooni saad. Paar aastat tagasi lugesin uuringut, et tänapäeval tabab ühel päeval inimest sama suur infohulk nagu 1985. aastal terve ajalehe aastakäigu kaudu. Nii ongi. Infokogus on pööraselt suur, aga me ei saa seda töötlemata jätta. Sageli keegi teeb filtri ja lükkab vahele. Peas käib pikk protsess, aga me ei tea, mis suunas teadmine kasvab. Nagu konna keetmine – me ei tea, mis temperatuuril me oleme. Kas on alles 30 kraadi või me hetke pärast keeme?

Inimese aju ei ole muutunud sama kiiresti nagu infoühiskond, see on ikka samasugune nagu aastal 1985. Kas aju on juba üle kuumenemas?

Seda ma ei usu, ma arvan, et inimesel on potentsiaali veel palju rohkemaks. Kuid meil puuduvad veel uue maailma mõistmise ja mõtestamise skeemid. Neid uusi asju, millest peaksime praegu aru saama, on liiga palju. Ja need seisukohad ei tule juhuslikult, seal taga on suur hulk teadust, aga me ei jõua end kõigega kurssi viia. Peame usaldama. Ja see ongi võtmekoht, kus saab inimese ära mudida – kuskilt tuleb vastandlikku infot juurde ja inimene blokeerib olulise teabe. Nii tekib väga normaalsetele algatustele aktiivne vastuseis.