K, 30.11.2022

Sveta Grigorjeva: ma pole pidanud Eesti ühiskonda integreeruma, mind kasvatatigi eestlaseks

Aimar Altosaar
, ajakirjanik
Sveta Grigorjeva: ma pole pidanud Eesti ühiskonda integreeruma, mind kasvatatigi eestlaseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 16
Tallinn, 30.09.2020 Luuletaja, koreograaf Sveta Grigorjeva.
Tallinn, 30.09.2020 Luuletaja, koreograaf Sveta Grigorjeva. Foto: Mihkel Maripuu/postimees Grupp/scanpix Baltics

Kui enamik tüdrukuid valis Tallinnas Lasnamäe Kuristiku gümnaasiumis valikaineks sekretäri eriala, oli Sveta Gri­gorjeva üks väheseid, kes ­eelistas hoopis meediaõpet. Heidi Tammari juhendamisel kirjutas ta tollal seminaritöö Anna Politkovskaja mõrva kajastamisest eesti ja eestivene meedias, jõudes järeldusele, et erinevus oli kvantitatiivne.

Sveta peab väga tähtsaks ühiskonnas orienteerumist, mõistmist, mida talle tahetakse öelda, ning oskust end täpselt väljendada. Koreograafia­õpingud on viinud ta Saksa­maale Giessenisse Justus-Liebig Universitäti, teatri ja performance’i eriala magistrantuuri, kus tantsulisele eneseväljendusele pühendatakse vaid 20 protsenti ajast, ülejäänud aeg kulub filosoofia, sotsioloogia, kirjanduse jm humanitaaria õpingutele. End Eesti ja Saksamaa vahel jagav Sveta, kes plaanib ka doktorantuuri astuda välismaal, sai tänavu suvel kuulsaks hoopis ootamatul moel.

Sinu kõne 20. augustil presidendi roosiaias pälvis suurt tähelepanu. See oli ilmselt väga hästi läbi mõeldud ja kindlalt esitatud, kuid selle ümber tekkis kohe terav poleemika, paljud pidasid seda halvaks ja pidulikul üritusel sobimatuks.

Aga paljud pidasid seda vastupidi heaks ja vägagi vajalikuks! Kui sa kritiseerid kolme suurima toetusega erakonda Eestis, siis on veidi naiivne eeldada, et kõik hüüavad lõpuks braavo. Ma rääkisin ikkagi asjadest, mida pidasin oluliseks välja öelda, ning tegin seda enda arvates ka õiges kohas: vaesusest pole mõtet rääkida vaestemajas ja eestivenelastest Lasnamäel või Maardus. Pidupäevakõne ei pea ilmtingimata olema helge ja positiivne, kõne peab olema selline, et seda ka kuuldaks, see peabki tekitama mõtlemisainet, resonantsi. Pealegi polnud kõne üldsegi läbinisti negatiivne, eesmärgiks oli ju hoopis sidususele üleskutsumine. Lõhestamist nägid selles esmalt marurahvuslastest eestlased. Niipalju kui ma vene inimestega rääkinud olen, ei näinud keegi ses mingit «revolutsioonile kutsumist». See näitabki kahjuks teatud inimeste jätkuvat arusaama siinsest vene inimesest.

Minu jaoks oli kummaline, kuidas ei saadud aru kõne kujundist: «ma ei hakkagi valima neid, kes oma 17-aastase tegematajätmisega sillutasid teed tänastele populistidele, ning et ma ei hakkagi valima neid, kes kaasasid needsamad populistid oma valitsusse». Tõlgin: ütlesin, et olen eestlane, kes ei vali Reformierakonda, ja olen venelane, kes ei vali Keskerakonda. Ma ei viita mitte niivõrd oma mitmikidentiteedile (kuigi seda ka), kuivõrd sellele, et kaks suuremat erakonda on viimase paarikümne aasta jooksul kordamööda ja pidevalt demoniseerinud ja kasutanud Eestis elavat vähemust iseenda huvide ja eesmärkide tarbeks, oma poliitilise hegemoonia jätkuvaks kindlustamiseks. Ma viitan Ansipile ja Savisaarele, samal ajal kritiseerides tänast koalitsiooni, mis on minu arvates nende kahe mehe poliitikategemise utreeritud kuju. Et sellistest lihtsatest kujunditest aru ei saada, on muidugi väga murelikuks tegev, paradoksaalsel kombel kartsin enim, et kõne tuleb liiga lihtne...

Kas sa tundsid, et sul on missioon, et sa ei esinda ainult iseennast, vaid mingit suuremat rühma?

«Missioon» oleks vast liiga suurejooneliselt öeldud, aga kui ma kutse sain, mõtlesin üsna pikalt sellele, kas Eestis on veel mõnd vene nimega, lihttööliste perest pärit naist, kellel oleks piisavalt sümboolset kapitali, et teda minu eitava vastuse peale kutsutaks roosiaeda kõnet pidama. Kuna mulle ei turgatanud ühtegi sellist pähe, sain aru, et ma ei saa eitavalt vastata. Asi pole niivõrd mingi rühma ega kogukonna esindamises, aga ma kindlasti tundsin vastutust teatud hääle kuuldavamaks tegemise eest ühiskonnas laiemalt.

Oled muude teemade kõrval märganud regionaalset ebavõrdsust ja selle oma kõnes ka ära maininud. Neid, kes seda teemat just sellise nurga alt käsitleksid, polegi ju väga palju.

See, et 1990ndatel alanud reformide najal on ressurss koondunud pealinna, ei peaks ju kellelegi üllatusena tulema. Selleks ei pea isegi statistikasse kaevuma, piisab pelgalt Eestis ringireisimisest, et näha, kuidas elatakse võrreldes Tallinnaga näiteks Lõuna-Eesti teatud paikades või Ida-Virumaal. Väga põhjalikult on maaelu muutumisest kirjutanud Aet Annist oma doktoritöös «Otsides kogukonda sotsialismijärgses ühiskonnas», kus ta muu hulgas analüüsib, kuidas kuni 1990ndate alguseni oli rahvuslikul enesemääramisel tugev roll kanda just maarahval. Eesti talupojad olid ülejäänud maailmaga võrreldes moodsa rahvusriigi ülesehitamisel olulised nurgakivid. Oma töös näitab Annist väga elegantselt ja veenvalt, kuidas 1990ndatel hakkasid maapiirkonnad senist positsiooni ühiskonnas kaotama. Nii et mind võib jätkuvalt sõimata presidendi suuvoodriks, aga ka mina leian, et me peame kehtestama Tallinnale ja selle lähiümbrusele rahalise juurdevoolu piirangud, et ressursse saaks suunata mujale ja jaotada võrdsemalt.

Vastukaja Grigorjeva roosiaia kõnele

Rahvastikuminister Riina Solman

Grigorjeva astus endalegi ootamatult poliitikasse, ja loodan, et ta märkab varsti isegi, kui palju on seal kõrgel positsioonil olevaid vene taustaga poliitikuid, ning saab ka aru, et venekeelse elanikkonna nii tegelikud kui ka kujuteldavad probleemid ja hirmud algasid mitte selle, eelmise, ega veelgi varasemate koalitsioonide ajal, vaid algasid nad siis, kui Eestilt võeti aastakümneteks iseseisvus, mille tagasivõitlemist tähistasime Eesti rahva poolt 20. augustil.

Kultuuriminister Tõnis Lukas

Olen veendunud, et eesti ühiskond on küps küllalt, et võtta vene nimega inimesi võrdsena ja omasugusena. Seda näeb igal sammul ja mulle on paljud neist ka isiklikult väga sümpaatsed. Kui aktsepteeritakse, et siin elavad ka eestlased, siis tere tulemast!

Tänan Sveta Grigorjevat juba sellegi au eest, et ta minu peale mõtleb. Arvan, et tema kunst ja luule räägivad ise enda eest. Ma ei taha vaielda.

Sotsiaalminister Tanel Kiik

Olles Lasnamäel üles kasvanud, tean ma ka paljude lapsepõlvesõprade näitel, kui keeruline on vene emakeelega noortel meie ühiskonnas läbi lüüa. Paljud asjad Eestis on aastate jooksul läinud oluliselt paremaks, kuid tööpõld sotsiaal- ja integratsioonivaldkonnas on jätkuvalt ülisuur.

Eesti ühiskonna reaalseid murekohti eitavatele ning valuliselt reageerinud kriitikutele on mul ainult üks sõnum: tõde võib olla valus kuulata, aga see ei muuda selle olemust. Käed eemale Sveta Grigorjevast!

Arvamusliider Ahto Lobjakas

Sveta Grigorjevale tuleb au anda. Kõnetada vabariiki kõige nõrgema positsioonilt ei ole kerge ülesanne, seda enam kibeduse ja vihata.

Kõige nõrgem olend vabariigi natsionaal-materiaalses hierarhias on vene naine. Rahateenimise võimekuse astmestik jookseb meil: eesti mees, eesti naine, vene mees, vene naine.

Muidugi saab proovida ka venelast panna end hästi tundma, seades tema järel käima teisi: mustanahalisi, homosid, kosmopoliite. Mul on hea meel, et Grigorjeva avar pilk näeb selle katse läbi. See on pimedus, millega meie silmi praegu harjutatakse.

Arvamusliider Varro Vooglaid

Grigorjeva kõne roosiaia vastuvõtul väljendas selgelt klassivõitluse ideoloogiat ja õhutas ühiskondlikku vastandumist rahvuslikul alusel, maalides Eestist moonutatud pildi. Paljude hinnangul oli see deklareeritult vihane ja Eesti ühiskonda hurjutav kõne rahvuslikule pidupäevale täiesti kohatu – eriti pidades silmas, et kõne autor ei ole elus midagi olulist saavutanud ega oma seega vähimatki autoriteeti Eesti ühiskonnale moraali lugeda.

Ütlesid ühes intervjuus: «Minust ei saa teie kodustatud venelast!» Mida sa selle all mõtlesid?

Ma ütlesin tegelikult «taltsast», ja seda esmalt vastates Tõnis Lukasele, eks. Ma poleks ehk selle sõnapaari peale tulnudki, kui poleks lugenud tema sõnavõttu minu kõne peale. Ma ei mõista, kuidas ta võib väita, et ma ei saa aru Eesti iseseisvusest. Nagu ma ka Eleen Änilasele ütlesin, välistab Lukas sellega minu eestlaseks olemise, eestlusesse kuulumise ja annab väga tugeva signaali siinsele vene vähemusele, signaali, et «lojaalne» ja «õige eestlane» pole mitte see, kes oskab riigikeelt, vaid see, kes räägib selles keeles teatud inimeste meelest õigeid asju! Mis on väga problemaatiline.

Eesti ühiskond on juba ammu valmis üle saama kompleksist, et kui näiteks vene nime või vene juurtega inimene on võimukriitiline, peab silmapilkselt kahtlustama selles äärmuslust, Kremli-trollimist või riigivastasust. See võib nüüd kõlada mõnele jällegi provokatiivselt, aga: vaid väga sügavalt patriootlik inimene on võimeline kirjutama sellist teksti, vaid oma riigis väga kindel inimene saab hakkama sellise kõnega, nagu seda roosiaias sai esitatud! Populistidest marurahvuslased sellega hakkama ei saaks.

Meil on palju ka neid venelasi, eriti noorema põlvkonna hulgast, kes on Eesti ühiskonda täielikult lõimunud, nad teevad karjääri ja on eestlaste hulgas tuntud või populaarsed, näiteks õigusteadlane Sergei Metlev või laulja Tanja Mihhailova. Kuid mulle tundub, et neid ei võeta enam omaks siinses venelaste kogukonnas. Kas see on nii?

Seda ma ei tea, sest ma pole pidanud Eesti ühiskonda integreeruma, vaid mind kasvatatigi üles eestlaseks. Pigem kasvasin ma värskelt taasiseseisvunud Eestis üles tundega, et ma ei ole kunagi piisavalt «puhas» eestlane eestlaste jaoks, ja ma pole kunagi piisavalt «puhas» venelane venelaste jaoks. Tagantjärele on see tõenäoliselt hea olnud selleks, et piisavalt distantsilt analüüsida teatud ilminguid Eestis ja olla ehk ratsionaalsem emotsionaalsetes küsimustes.

Enne valimisi käiakse välja venekeelse kooli teema. Kas venekeelne kool on sellisel moel Eestis vajalik? Kas praegune venekeelne kool ei kasvata mitte venelasi Eesti ühiskonnast lahku ning siis tuleb hakata neid kangelaslikult integreerima?

See on väga raske küsimus. Meil korrutatakse pidevalt eesti keele oskust, ja see ongi oluline, muidugi! Kui mul ei oleks eesti keel suus, siis ma ei teeks neid asju, mida praegu teha saan. Samas, koolide sajaprotsendiline eesti keelele üleminek ei ole samuti lahendus, esiteks puudub meil selleks ressurss, aga suurem probleem on, et sellega juurutatakse lihtsalt assimileerimist integratsiooni pähe. Teisalt peitub võti ka struktuurides endis. Kunagi kirjutas Raivo Vetik väga täpselt, et seni kuni valimisvõitluse loogika vastandub riigi pikema perspektiivi huvidele, ei muutugi väga midagi, aga selleks peab looma tasakaalukamaid rahvuspoliitilisi institutsioone. Kahjuks selliseid visionääre ja julgeid mõtlejaid, nagu Vetik ehk oma mõtlemises eeldab, on Eesti poliitikas väga vähe ja nad ei saagi üksikult midagi ära teha, sest süsteem ise toidab lühinägelikkust ja just vastandumise pealt oma poliitilise hegemoonia elluviimist.

Integratsioon takerdub minu arvates sellepärast, et vene inimesed ei käi Eestis ringi, nad ei tunne tegelikult seda maad ja inimesi. Integratsioon saab toimuda ju ikka inimestevaheliste suhete kaudu, seda ei saa teha teoreetiliselt.

Just! Kuidas viia inimesed kokku, see peaks olema esimene küsimus, millest alustada. Oluline on saada inimesed samasse ruumi, tegema samu asju, kas või lühiajaliselt teatud intervalli tagant. Kui seda ei ole, siis keeleoskusest üksi pole kasu. Hiljuti kirjutas Postimehes üks noormees arvustuse Narva Stationist, mis oli minu arvates veidi naiivne, sest ta kirjeldas panegüüriliselt seda kui üritust, kus kokku saavad nii põlised narvakad kui Tallinna hipsterid, aga point ongi selles, et sellistele nišiüritustele tulevad ikkagi juba n-ö lõimunud inimesed. Samas, vähemalt aktiveeritakse selliste üritustega nagu Station või Mägede Hääl piirkondi Eestis, mis seda aktiveerimist väga vajavad. Suvel esines näiteks Puuluup Lasnamäel, mis tõi sinna kohale ka inimesi Viimsist. Meil on vaja rohkem üritusi, kus eri rahvusest inimeste läbisaamist soodustatakse. Puhtalt selle peale lootma jääda muidugi ei tasu, siin peabki riik lõpuks aru saama, et lõimumist ei saa vaid kultuuriministeeriumi kaela upitada. Näiteks eelmisel aastal saime kõik Kinoteatri projekti ja Marta Pulga filmi kaudu tuttavaks Valgamaal üles kasvanud Alissija-Elisabet Jevtjukovaga, aga teate, kui palju on meil selliseid imelisi inimesi Eestimaal, keda praegune poliitika oma võimulpüsimise tarbeks n-ö raiskab?

Tuleme sinu kunsti juurde. Sinu luuletused on väga lakoonilised, kuid tugeva sõnumiga. Millal sa hakkasid luuletama?

Ma olen sellest igas intervjuus juba rääkinud, aga kordan ikkagi, et Triin Tasuja «Provintsiluule» oli ja on mu jaoks üks olulisemaid luulekogusid. Sellise hääle olemasolu eesti kirjanduses jahmatas mind, provintsist pärit tüdruku kurjem ja nõudlikum hääl resoneeris minuga tugevalt. Enne seda keskendusin tekstides ehk rohkem sisekaemustele, kuid pärast «Provintsiluulet» muutusid ühiskond, keskkond ja strukturaalsed küsimused mu jaoks palju huvipakkuvamateks teemadeks: kuidas on juhtunud nii, et keegi mõtleb ja on inimesena just nii- ja mitte naamoodi? Minu jaoks peitub võti laiemates struktuurides, nois, mis põlistavad inimeseks olemise erinevaid, aga kahjuks üsna põhjapanevaid viise.

Tohutu psühholoogilise sisseelamisega on eestlaste ajalootraumast kirjutanud Imbi Paju. See meetod – minna huvi pakkuvaid inimrühmi avama seestpoolt, psühholoogiliselt tundlikult ja mitmekülgselt – ei ole väga levinud.

Ka Ene Mihkelsoni töödes on seda sisseelamist. Nõukogude aja kollaboratsionistidest kirjutab ta ka ju mitte moraalitsevalt, vaid üritab aru saada, mis võib tingida olukorra, kus inimene käitub sootuks teisiti, kui tema südametunnistus normaalselt lubaks. Sealjuures autor ei näita näpuga ega loe moraali. Ene Mihkelson on suur looja, olles mulle suureks eeskujuks; kui ma ka jõuaks kunagi selleni, milleni tema jõudis oma loomingus!

Kas see kõne on sinu elu muutnud? Kas sinu suhtumine Eesti ühiskonda on selle kõne vastukaja järel muutunud? Väitsid kõnes, et võid selle tagajärjel oodata poliitilist tagakiusamist. Kas midagi sellist on juhtunud?

Paar korda on üritatud sisse häkkida mu meilboksi ja mu sõbrad on saanud imelikke kirju. Aga minu elus pole oluliselt midagi muutunud, nüüd peab lihtsalt rohkem jooksma vestluste vahet ja muidugi tahetakse panna mind nüüd veel rohkem «arvama». Kuigi ma tõesti ei taha saada nende teemade kaane- ja plakatitüdrukuks. Kõne eesmärgiks polnud ju lõppude lõpuks minu elu muutmine! Sveta Grigorjeval läheb hästi, ja läks ennegi: mul on tohutult privileege, aga mitte sellepärast, et riik oleks teinud kõik endast oleneva, et tagada mulle ligipääs parimale võimalikule haridusele, kultuurile, kontaktidele, tervishoiule.

Mul on lihtsalt selline julgus, et kui uks pannakse nina ees kinni, teen selle nahaalselt ikkagi lahti, aga kui paljudel teistel on sellist iseloomu? Inimese mõnusa äraolemise-elamise eelduseks ei peaks olema selliste iseloomuomaduste olemasolu. See ongi koht, kus riik peab välja tulema paremate toetavate struktuuridega, kus võimalikult paljudele võimaldatakse kasvulava ja ulatuvust ühiskonnas, muidu saavadki püünele vaid «nahaalsed» Sveta Gri­gorjevad, kui ma nüüd natuke iseenda kallal ironiseerida võin.

Märksõnad
Tagasi üles