R, 2.12.2022

Juhtkiri ⟩ Ka kõrgharidus vajab raha

Postimees
Ka kõrgharidus vajab raha
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Päeva karikatuur
Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Postimehe tänases lisas Arvamus ja Kultuur (AK) kirjutavad teadlased Els Heinsalu ja Ülo Niinemets Eesti teaduse perspektiividest nüüd, kus teadusrahastus on riigieelarves üks protsent SKTst. Kuigi sellega on täidetud suur lubadus, ei ole küsimus sugugi veel lahendatud.

Riiklik rahastus on vaid osa teadusrahast, sellele lisandub erasektori panus. Eesti eripära on selles, et eraettevõtted on huvitatud põhiliselt lühiajalisest rakenduslikust koostööst. Kuigi teadlased oskavad selliseid projekte teha, viiks see pikas perspektiivis alla Eesti ülikoolide teadustaseme, sest nõrgeneks panus baasteadusesse, mis on aluseks ülikoolide rahvusvahelisele mõjukusele.

Seetõttu peaksid Eesti ülikoolid ettevõtlusse ja ka avalikku sektorisse panustama eeskätt kõrge tasemega teadlasi ette valmistades, kes ettevõtetes ja ministeeriumides töötades saaksid keskenduda suurema teadmusmahukusega rakenduslikele töödele.

See omakorda nõuab aga tipptasemel kõrgharidust. Kuigi teadusrahastus algaval eelarveperioodil tunduvalt kasvab, on kõrgharidus siiani tugevasti alarahastatud. Et Eesti saaks olla innovatsiooni poolest eesliinil, peab teadus- ja kõrgharidussüsteemil tervikuna olema ressursse mitte üksnes baasvajadusteks, vaid ka arenguks.

Praegu panustab Eesti riik kõrghariduse rahastamisse hinnanguliselt ühe protsendi SKTst, kuid arenenud riikides on kõrghariduse rahastamise maht ligikaudu 1,5 protsenti. Eesti tingimustes tähendaks see umbes 75 miljoni lisaeuro leidmist kõrgharidussüsteemi.

Teadusrahastuse suurendamine ühe protsendini on vaid poole võrrandi lahendamine, mis jätab Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi siiski ühte jalga lonkama.

Nii on teadusrahastuse suurendamine ühe protsendini vaid poole võrrandi lahendamine, mis jätab Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi siiski üht jalga lonkama.

Seni on ülikoolid kõrghariduse rahastamise puudujääki püüdnud korvata niigi vähesest teadusrahast, samuti ingliskeelsete õppekavade arendamisega, orienteerudes rahvusvahelisele kõrgharidusturule. Sellel on aga pärssiv mõju eestikeelsele kõrgharidusele, samuti ei pruugi rahastusaukude lappimiseks laiast maailmast tasuliste üliõpilaste otsimine kasuks tulla tudengkonna tasemele.

Kõrghariduse alarahastuse probleem on niisiis terav ja ootab lahendamist. Põhimõtteliselt ei ole selleks eriti palju võimalusi: riigil tuleb kas eelarvest leida need 75 miljonit lisaeurot aastas või kaaluda tasulise kõrghariduse taastamist mingis vormis.

Nii üks kui ka teine on poliitiliselt tundlik teema ja mõjutab maksumaksja rahakotti kas kaudselt, kui suurendada rahastust riigieelarvest, või otseselt, kui tuleb maksta õppemaksu. Kumbki võimalus ei ole tõenäoliselt valijate hulgas kuigi populaarne.

Samas ei saa jätta kõrghariduse rahastuse reformi ka määramatusse rippuma, sest praeguse olukorra jätkudes süveneb paljude erialade ingliskeelestumine, akadeemilise personali vananemine, töökohtade ebakindlus ja sellest tingitud noorte teadlaste väljaränne piiri taha.

Kui soovime Eesti kõrgharidust ja teadust tõeliselt 21. sajandi rahvusvahelisel tasemel, ei tohi arvata, et teadus- ja kõrgharidussüsteemi ressursivajadus on juba rahuldatud.

Märksõnad
Tagasi üles