Lämbuva Läänemere surnud tsoonid teevad kõiki vaesemaks

Uurimislaev Salme. FOTO: TalTech

Aastatel 1970–80 oli atlandi tursk ehk kabeljoo Eestis levinud kala, mis jõudis meie toidulauale nii hobikalastajate konksude kui ka kutseliste kalurite püüniste kaudu. Neljakümne aastaga on see maitsev kala Läänemere kehva seisundi tõttu kadunud. Viimastel aastatel on Eesti kalurid oma tursapüügikvoote Poola, Leedu ja Taani kolleegidega kilu- ja räimepüügilubade vastu vahetanud, kuna turska lihtsalt pole.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

2019. aastal peatas Euroopa Komisjon tursapüügi Läänemere kesk- ja põhjaosas. Kui palju püügikeeld kalavarude taastumisele kaasa aitab, pole aga selge. Mereteadlased jäävad ettevaatlikuks ega ütle kindlalt, kas kala kadumises on süüdi inimtegevus või üleilmsed kliimamuutused. Ühel meelel ollakse selles, et tursapopulatsiooni vähenemise otsene põhjus on niinimetatud hapnikuvaesed surnud tsoonid ehk hüpoksiline vesi.

Taani tehnikaülikooli veeressursside instituudi vanemteadur Margit Eero ütles, et tursa kadumine Läänemerest ei ole uus probleem. Tursa Gotlandi ja Gdanski kudealade kõlbmatuks muutumist panid teadlased tähele juba 1980. aastate lõpul. Peale hapnikupuuduse takistab tursa paljunemist ka vee vähene soolsus Läänemere pinnakihtides. Tursk on põhjakala, kuid kalamarjale ohtlik hüpoksiline vesi koguneb just sügavamale.

«Soolases vees jääb tursamari hõljuma, kuid magedas meres vajub see allapoole. Kui põhjakihtides hapnikku ei ole, siis järelkasv hukkub,» selgitas Eero.

29.11.2021 30.11.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto