Kiri: kes peaks aitama päikesepoissi?

Tiia Lister FOTO: Erakogu

Tartu Postimehe lugu «Mis juhtus päikesepoisiga uues koolis» (TPM, 16.10) tõstatab tõsise teema. Millal jõuame olukorrani, et saame aru – mitte laps pole süüdi, vaid koolis pole tema jaoks loodud sobivat õpikeskkonda, pole toetatud tema õpetajaid?

Ei pea kaua ja kaugelt last diagnoosima, laps peab saama kohe abi oma eluks ja õppimiseks koolis. Õppekeskkonda on vaja analüüsida – mis tekitab koolipinget? – ja leida siis lahendusi. Tugispetsialistid koolis ju olemas.

Oleme Eestis selles mõtteviisis, et otsime üksikule lapsele «diagnoosi», et teha «lapse manuaali». Ei arvesta, et laps toimetab koolis kaaslaste keskel, kes mõjutavad tema käitumist. Õpetaja kõige rohkem.

Tugiisik, tugiõpetaja pole see, mida Soome kogemus võiks pakkuda. Seal on hoopis teine paradigma – süsteemne lähenemine erivajadustega laste toetamisele. Koolil kui organisatsioonil eelkõige on vastutus iga lapse ja õpetaja kooliheaolu eest.

Praeguse mõtteviisi järgi on Eestis harjutud, et kergem on tegelda ühe lapsega, mitte analüüsida olukorda ja toetada õpetajaid. Peaks täiesti uue aluse panema kogu tugisüsteemide tööle, muidu kannatavad lapsed edasi, pered ja õpetajad samuti.

17.10.2020 20.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto